Sirje Rank • 21. veebruar 2013 kell 3:34

Turgude valik oleks Mario Monti

Euro käekäigu jaoks järgmise olulise verstapostini - valimisteni Itaalias - on jäänud mõned päevad.

Oleks turgude teha, jätkaks ametis Mario Monti, riigi 2011. aasta sügisel Kreeka-laadse võlakriisi äärelt tagasi toonud tehnokraat.

Itaalia valijad seevastu, kes ootasid Montilt imet, kuid on pidanud kannatama hoopis süvenevat majanduslangust ja tööpuuduse kasvu, on uuesti valmis järgnema ennem Silvio Berlusconi vilepillile või hääletama endise koomiku Beppe Grillo põhivooluparteidevastase protestipartei poolt. Või valimispäeval üldse koju jääma.

Veebruari algul avaldatud viimastes arvamusküsitlustes olid Monti tsentristid alles neljandal kohal. Ning 20–30% valijatest ei osanud veel oma eelistust öelda.

Valdav ootus on siiski, et valimiste järel jätkab Monti koalitsioonis vasaktsentristliku alliansiga eesotsas demokraatliku partei juhi Pier Luigi Bersaniga, kes on seni olnud arvamusküsitlustes suurima toetusega. Ent seda edumaad on 2011. aasta novembris ametist lahkuma sunnitud Berlusconi ootamatult jõudsalt vähendanud.

“Itaallased kalduvad valima pigem seda halba, mida nad juba tunnevad,” põhjendas Chicago Boothi ärikooli professor Luigi Zingales ajalehes Wall Street Journal. “Vähemalt räägib Berlusconi maksude alandamisest, ehkki peaministrina pole ta korduvalt ootusi täitnud.”

Berlusconi meelitab kärpekuurist vintsutatud valijaid lubadusega Mario Monti kehtestatud vihatud varamaks tagasi pöörata ning neli miljardit eurot, mis mullu eluasemete maksustamisest selle maksuga riigikassasse laekus, rahvale sularahas tagasi maksta. Monti sõnul on sellised lubadused sisuliselt häälte kokkuost.

Rahva toetus Montile endale, mis 2011. aasta sügisel küündis 70%-le, on kokku kuivanud 30%-le. Monti käivitatud kärpekuur ja maksutõusud on küll investorite usalduse tagasi võitnud ja Itaalia valitsuse laenukulud kriitiliselt piirilt alla toonud, kuid rahva elujärg halveneb.

2001. aastast on Itaalia majandus neljandat korda languses, sealhulgas viimased kuus järjestikust kvartalit. Töötuse määr riigis on 13 aasta kõrgeimal tasemel ning kerkimas tulevaks aastaks juba 12%-le. Euroala riikidest on Itaalia koos Portugaliga ainus, kus SKP elaniku kohta on reaalnäitajates 1999. aastaga võrreldes kahanenud.

Suurim probleem on krooniliselt kidur majanduskasv. Selle taga on Itaalia konkurentsivõime langus, mida enam valuuta devalveerimisega “arstida” ei saa. Euro käibeletulekust on Itaalia tööjõukulud kasvanud kiiremini kui Saksamaal, ent erinevalt muust Lõuna-Euroopast, kus need nüüd kriisiga alanema on hakanud, pole Itaalias seda pööret veel toimunud. Itaalia tööstuses on tööjõu ühikukulude kasv jätkunud, kirjutas äsja ajakiri Economist.

Erinevates maailma riikide võrdlustes, kus kõrvutatakse äri tegemise lihtsust või korruptsiooni, on ELi riikidest tihtipeale Itaaliast veel halvemad näitajad vaid Kreekal.

Samas on Itaalia majandusel rida tugevaid külgi – erasektori laenukoormus on madal ja säästud suured, pangad stabiilsed. Tööstusbaas on tugev ja ekspordivõimeline, ehkki kaubad sellised, millel on raskem konkureerida arenevate riikide toodanguga kui Saksamaa masinatel või seadmetel. Nagu OECD kui ka IMFi viimased analüüsid viitavad, on Itaalia majandusel suur kasutamata potentsiaal, mida hoiab tagasi majanduse suur ülereguleerimine ja kiivalt kaitstud erihuvid.

Mario Monti korraldas pensionireformi ja alustas tööturu reformimisega, kuid reformid on pooleli. Praegu on uutel tulijatel – eelkõige noortel – ikka alles liiga raske tööturule pääseda. Reeglid on jäigad ja tööjõumaksud liiga kõrged.

Just siin on Montile aga suuremaid vastuolusid demokraatliku parteiga, mis tahaks tööturu reformimisel aja maha võtta ja tehtul paar aastat laagerdada lasta. Radikaalsematele jõududele vasakleeris oleks seegi lahendus liig. Nii prognoosivad vaatlejad nõrga koalitsiooni sündi, mida lõhestavad sisevastuolud ja mis ilmselt kaua ei püsi.

“Arvame, et on äärmiselt vähe tõenäoline, et Itaalia saab tugeva ja üksmeelse valitsuse, mis suudab ametis püsida järgmised viis aastat,” hindavad Meduiobanka Securitase analüütikud.

Valimiste tulemust on väga raske prognoosida, nentis Citigroupi ökonomist Giada Giani läinud nädalal. Muu hulgas on see tingitud Itaalia keerulisest valimissüsteemist. “Väga väikesed muudatused häälte arvus võivad oluliselt mõjutada kohtade arvu senatis.” Parlamendi alamkojas on Bersani ja Monti koalitsioonil kergem ülekaalu saada.

Halvimaks võimalikuks tulemuseks hindavad vaatlejad Berlusconi võitu alamkojas, mis lööks kõikuma investorite usalduse nii Itaalia maksevõime (võlatase 127% SKPst) kui uuesti ka euro suhtes, pannes proovile Euroopa Keskpanga võime turge rahustada. Itaalia võlakirjaturu maht on üle 2 triljoni euro.

Turud on vaos püsinud, ehkki ei saa välistada, et valimised selget tulemust ei anna. See tähendaks uusi valimisi ja poliitilise ebakindluse jätkumist.

TaustTagasi võidetud usaldus2011. aasta novembris oli oht, et võlakriisi kisutakse ka Itaalia – euroala suuruselt kolmas majandusruum.Itaalia 10aastase tähtajaga võlakirjade tootlus kerkis 7,26%-le, mis on euroala rekord.Silvio Berlusconi astus tagasi ning ametisse sai Mario Monti tehnokraatide valitsus, mis on käivitatud reformidega suutnud turgude usalduse taastada – 10aastase tähtajaga võlakirjade tootlus on alanenud 4,40%-le.Valimiste lähenedes on investorid taas ettevaatlikuks muutunud ning raha väljavool riigist on suurenenud.Valimised toimuvad eeloleval pühapäeval ja esmaspäeval.

 

Hetkel kuum