Bussiga Berliini. Miks?

Ja nüüd sõidan mina – Berliini.

 

Bussiga Berliini

EsmaspäevRiiga sõidan bussi ülemisel korrusel, kõige ees. Liivimaa pealinna jõuan nelja tunni pärast, seal algab raskem ja tunduvalt pikem reis. Riiast startiva Ecolinesi bussi stjuardess Svetlana meenutab mulle koolikokka, resoluutset ja jäika; sellist, kes viskab lobi su ette ja sa tead, et vaidlemine teeks niigi piinliku olukorra ainult hullemaks.Sveta rühib vahekäigus edasi-tagasi. Vahepeal kaob ta reisijaid ja bussijuhte eraldava kardina taha. Tema laua kõrval ripub nõianukk sildiga: Praha. Pärast pikka sõitu, kui on juba pime, plaksutab Sveta käsi ja nõianukk hakkab kädisedes naerma.Aeg-ajalt äratab mind Sveta hääl – oleme jälle kuhugi jõudnud, aga reisijad ei tohi maha minna. Peale tuleb piirivalve, et kontrollida ID-kaarte ja passe.

Teisipäev“Miks sa reisid Euroopasse bussiga?”Inglanna mu ees pilgutab silmi. Ta õpib tekstiilitöötlemist ja heegeldab kogu reisi ajal lapitekki. “Ma hääletan. Nii saan kiiremini Poola. Pluss ei ole muret, kus veeta ööd.”Reisi vältel kohtan võimude poolt tagakiusatud valgevenelast, leedulannat, kes kurdab kehva lennuühenduse üle, venelasi, kes on jäänud paigale 90ndate esimesse poolde.Bussireisiga kaasneb ka see, et telgitaguseid ei looritata. Näen, kuidas bussijuht tühjendab keset Poola parkimisplatsi keemilist WCd. Täidab konteinerist pange, mis kunagi mahutas vedelseepi, ning viskab sisu kanalisatsiooni. Äravooluavasse jääb kinni WC-paber. Viimase pangetäie viskab rekka ette ja tee muutub ühtlaselt roheliseks. 

KolmapäevIsegi Berliini lääneosas asuvas hotellis veedetud öö ei suuda reisiväsimust kustutada. Mul on nälg värske järele – värske salati, paprika, tomati järele. Sest ninas on endiselt tolmu ja mikrolaineahjus kuumutatud odavate viinerite  ning friikartulite lõhn.Me seisame Berliini bussijaamas ja ootame, mina, mõni eestlane ja vene keelt rääkivad inimesed. Kui buss pärast viibimist meieni jõuab, on mu ees tuttavad näod. Seesama koolikokka meenutav Sveta ja bussijuhid. Ja mõni tuttav reisija.Ülakorruselt tuleb alla kulunud ja räämas naine. Ta sõneleb vene keeles Svetaga ja ma saan teada, et blond naine on loopinud laiali kaks toiduportsu. Veidi hiljem buss peatub – kaks bussijuhti tõstavad blondiini bussist maha.Reisibüroo Travel Dreams kiidab bussiga Euroopa avastamist väga. “Bussireisi plussid on ilmsed – aknast näete kogu reisi vältel läbitavaid kohti, ära jäävad lennujaamade turvanõuetega seonduv, pagasi suhtes pole olulisi piiranguid. Siia lisandub veel vahetu elamus, võimalus peatusteks just grupile sobival ajal, personaalne suhtlemine,” teatab büroo.Selle suhtluse osas on tal õigus. Tagasiteel saab väike grupp eestlasi väga hästi läbi ning saab selgeks, et kõige parem on võtta asju huumoriga.

NeljapäevLäbi Poola ja Leedu sõit on nagu unenägu. Ma pole enam kindel, kus asun. Kui buss ületab piiri, ärkan vapustusega üles, sest Sveta teatab valjuhääldisse, et daamid ja härrad, oleme jõudnud Läti territooriumile.Reisijad on hommikuks jõudnud kummalisse tardumusse. Sobivat magamisasendit leida on keeruline ja väsimus viib emotsioonid ära.Lõpuks, lõpuks jõuame tagasi Riiga. Tunne on, nagu saabuks pikalt-pikalt rännakult.