Ars – 80ndate tööstusdisaini fenomen

ENSV Kunstifondi kunstitoodete kombinaadid, mis aastast 1975 koondusid nime Ars alla, on Eesti disaini, sh tööstusdisaini kontekstis huvitavad nähtused, mis mõjutanud põlvkondi, kes sotsialismiaega oma silmaga näinud on.

Kunstikombinaati Ars, nagu seda hiljem nimetama hakati, võib julgelt pidada fenomeniks, mis on ajalooliselt kõnekas juba oma loomise poolest.

Suure kaaluga olid ka Arsis omal ajal toimunud argikeskkonna paremaks muutmise arutelud ning kombinaadi respekteeritud positsioon kunsti ja tööstuse, tarbekunsti ja disaini vahel. Seega võib kombinaadi tegevust pidada omamoodi vastuseks toonasele loosunglikule nõudele muuta kunst inimestele kättesaadavaks.

“Mõningate ümberkorralduste ja nimemuutustega oli 1968. aastaks välja kujunenud tekstiili-, dekoratiivkudumis-, metallehistöö-, keraamika-, nahkehistöö- ja kujundustööde ateljee, igaühel neist oma spetsiifilised osakonnad,” räägib Lobjakas.

Kombinaati peeti mõnda aega eeskujuks mudelile, mille järgi võib hästi kujundatud tarbekunstiteosest saada toode. Ent see ei saanud siiski päris elujõuliseks väljundiks.

“Tihti rõhutatud tasakaalu saavutamine kunstilise kvaliteedi ja tootevaliku vahel, mida nähti tööstuskunstniku ülesandena, näis seal samas hästi toimivat ning nii sai kombinaadi toodangust iseseisev väikeseeriate ja käsitööna toodetud esemete valdkond,” kirjeldab Lobjakas.

Kombinaadiga oli seotud palju Eesti kunstnikke. Toonased suhteliselt suured honorarid ja mahukad tellimustööd, aga ka tehniliselt hästi varustatud ateljeed muutusid kombinaadi kunstnike seas äärmiselt populaarseks.

“Suurel või vähesel määral on kombinaadis toodetud või tehtud töödega seotud olnud erakordselt suur hulk Eesti kunstnikke,” tähendab Lobjakas.

Nii alustati 1972. aastal autoritiraažis ehis­klaasi tootmist kombinaadi keraamikaateljee ja tehase Tarbeklaas koostöös.

“Samal aastal loodi kujundustööde ateljee juurde disainiosakond. Keraamikaateljee koosseisus tegutsesid portselanimaali osakond ja monumentaaltöödele keskendunud skulptuuriosakond. Kujundustööde ateljee erines teistest aga selle poolest, et seal ei tegeldud toodangu väljatöötamisega, vaid täideti riiklikke tellimusi,” iseloomustab Lobjakas.

Palju loodi interjööride kompleksseid kujunduslahendusi, millest tuntuim on 1980. aastal olümpia toimumise ajaks valminud Tallinna lennujaama sisekujunduslik lahendus.

Tootmisse saadeti sadu kavandeid aastas. Igal ateljeel oli juht ja kunstiline juht, tööde kavandeid hindas kombinaadi kunstinõukogu, mis koosnes peakunstnikust ja ateljeede kunstilistest juhtidest.

“Nii oli näiteks 1973. aastal hinnatavate kavandite hulk ühtekokku lausa 3125, millest tootmisse valiti 1458. Neist omakorda 284 olid autoritiraaži kavandid, mis tähendas, et töö tegi selle kujundanud kunstnik ise,” räägib Lobjakas.

Enim uusi tooteid pakkus läbi aegade nahkehistööde ateljee, mis andis näiteks 1969. aastal tootmisse 420 uut artiklit, samal ajal kui dekoratiivkudumise puhul oli see arv 135 ja tekstiiliateljee puhul 170.

“Metallehistööde vallas pakuti aga kõige rohkem autoritiraaži lahendusi ehete vormis, kokku 41 toodet,” nendib Lobjakas.

Kunstitoodete Kombinaat tegutses ühtse ja kokkuhoidva selge identiteediga organisatsioonina aastani 1992, kui asutati aktsiaselts Ars. Ateljeed eraldusid seejärel iseseisvateks üksusteks.

 

Mis on mis

Näitus “Kunsti ja tööstuse vahel. Kunstitoodete Kombinaat”

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 25.05.2013–12.01.2014Näitus avab Eesti tarbekunsti ja disaini seisukohalt unikaalse nähtuse tagamaid ja väljundeid.ARSi ajalugu kajastaval näitusel on eksponeeritud töid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi ja mitme teise institutsiooni kogudest ning erakogudest.Näituse on kokku pannud Merike Alber, Helen Adamson, Airi Ligi, Kai Lobjakas ja Anne Tiivel, kujundanud Kristi Paap ja Ketli Tiitsar ning graafiliselt kujundanud Tuuli Aule.Ettevõtmist toetab Eesti Kultuurkapital.

 

Kommentaar

Ars säilitas Eesti käsitöö traditsioone

Matti Õunapuu, OÜ MaDis Stuudio omanik, disainerMingite tootenäidistega tööstuse jaoks Ars siiski ei tegelenud. Vastupidi, näiteks keraamikatehasesse või Tarbeklaasi suhtusid Arsi kunstnikud üleolekuga. Arsis tehti tarbekunsti (rõhuga sõnal “kunst”). Ja seda tiražeeriti oma töökodades.Ka sõnal “disain” oli tol ajal (kaheksakümnendatel) tarbekunstnike jaoks vaenulik varjund, midagi tööstuslikku. Selle all mõisteti siis tööstus- ehk tootedisaini. Ars panustas Eesti käsitöö traditsioonide säilitamisse.1982. aastal lõin kujundustööde ateljees disainigrupi, kes tegeles seeriatoodete projekteerimisega. Kuid see grupp oli suhteliselt iseseisev ja haakus ülejäänud kunstikombinaadiga ainult juriidilis-formaalselt. Sellele moodustati ka eraldi kunstinõukogu, mis hindas vaid tootedisaini.Kaheksakümnendate lõpuks muutus tegevus juba üsna laialdaseks, kuid kontseptuaalselt ei olnud disainigrupil ülejäänud tarbekunstikombinaadiga mingit sidet. Täideti ainult seeriatoodete disaini tellimusi.Mis puudutab tänapäeva, siis kõike, mis seotud tootmisega, määrab ju turg. Aga kunst on kunst. Toodete valik on juba liigagi suur. Arsi toodetel oli tol ajal minekut, sest defitsiit valitses kõikjal, eriti kui tegemist oli vähegi elitaarse asjaga. Aga tehti seda südamega, osteti kui erilist ja kingiti edasi kui väärtuslikku.

Hea tunne möödunud aegadest

Annika Viimsalu, Arsi nahatoodete ateljee töötaja aastail 1991–1992 Kindlasti on mul hea meel, et mul on olnud võimalus sedalaadi tööd proovida.Töötasin Arsi nahatoodete ateljees kohe pärast toonase kergetööstustehnikumi nahktoodete tehnoloogia eriala lõpetamist.Arsi muutis minu arvates originaalseks selle ajalooline ja kunstiline taust – see ei olnud nagu vabrik.Tänapäeval võiks osa Arsist olla töötav käsitöömuuseum. Ma ei ole küll kursis, kas seal praegu keegi enam nahka voolib ning raamatuid, märkmikke, albumeid jms käsitsi köidab, aga seda oleks lihtsalt tore vaadata, kuidas neid asju on võimalik käsitsi valmistada. Emotsionaalses mõttes.Reaalselt asjale vaadates läheks ühe käsitöötoote hind nii kõrgeks, et odava Hiina kaubaga see võistelda ei jõuaks. Seega kahtlen, kas säärasele kaubale turgu oleks.Tol ajal oli niisugune toodang muidugi väga hinnatud. Siis kasutati rohkem albumeid, märkmikke, neid osteti kingituseks jne. Mälestused tollest ajast on südantsoojendavad.