Õliühing esitas hiljuti seitse ettepanekut maksupettuste takistamiseks. Ühe võimaliku abinõuna pakkusime välja, et vedelkütusele tuleks määrata käibemaksu deklareerimisel ja kütuse vabasse ringlusse vormistamisel minimaalne õiglane turuväärtus.

Spetsiifiline kaup. Vedelkütus on küllaltki spetsiifiline kaup, sest Eestisse tuuakse seda ärilise loogika alusel ainult kõige lähematest nafta ümbertöötlemistehastest ning vedelkütuse hind kujuneb tavaliselt rahvusvahelise toorme noteeringu Platt’s alusel. Ehk siis see on sisuliselt kõikidele mootorikütuse müüjatele sama, varieerudes pisut sõltuvalt üldistest ostukogustest. Platt’s noteeritakse kõigil pangapäevadel.

Järelikult ei ole vedelkütuse maale lubamisel võimaliku kütuse õiglase hinna leidmine kuigi raske arvutus. Platt’s noteeringut ja makse arvesse võttes on võimalik kujundada igapäevaselt nt mootoribensiini 95 ja diislikütuse õiglane turuhind, millega on võimalik tehtavaid tehinguid kõrvutada. Nii on lihtne tuvastada, kui aktsiisilaost müüakse kütus välja märgatavalt alla omahinna, mille tulemusena tasutakse vähem käibemaksu.

Vedelkütusega peab vastavalt vedelkütuse seadusele kaasas käima ka kauba algset päritolu tõendav sertifikaat. Seega oleks maksu- ja tolliametil suhteliselt lihtne esitada küsimusi ettevõtjatele, kes suudavad müüa vedelkütuseid odavamalt, kui meie nafta ümbertöötlemistehaste kohalikud esindused, kelle vahendusel see vedelkütus Eestisse saabub.

Õigus on halduril. Selline minimaalse õiglase turuväärtuse määramise õigus peaks olema maksuhalduril. Kui vabasse ringlusse vormistatava kütuse väärtus on õiglasest turuväärtusest madalam, tuleb selle põhjuseid tõendada, või kui see ei ole veenev, on maksuhalduril õigus nõuda turuväärtusele vastavat käibemaksu.

Kuna käibemaksupettused on viimasel ajal laienenud ka teistele suuremahulise käibega ja maailmaturul noteeritud kaupadele nagu näiteks suhkur ja väärismetallid, võib arvata, et nendegi kaupade puhul on “kurjamitel” kiusatus näidata hinda madalamana, kui on kauba tegelik väärtus.