Inimesele, kes soovib osta veoautot, ei ole mõtet pakkuda eri värvi kabriolette. Tallinnas oli vaid üks erakond, kes teadis, kus on tegelik turg, ja pakkus sinna hästi sobivat, sissetöötatud brändiga toodet.

Omavaheline konkurents. Kolm parteid ei teadnud aga vähimatki, mida venekeelne turg tahaks kuulda. Start-up’i keeles rääkides puudus neil product market fit. Nad müütasid oma toodet eestlaste nišiturul ja saavutasid vaid 5000-10 000 hääle üksteiselt ärakangutamise. Kui see energia oleks suunatud sama hulga lasnamäelaste veenmisele, võinuks tulemus olla teine. Huvitav näiteks, miks ei toodud Jevgeni Ossinovskit ja Andrei Korobeinikut Tallinna?

Tegu pole ju võimatu ülesandega. Lasnamäe ei ole homogeenne, seal on rohkesti muresid ja kindlasti ei ole neist peamine Pirita tee ummik. Mure on ebakindlus oma staatuse pärast Eesti Vabariigis. Tallinna valimised on paljudele ainuke kaasarääkimise väljund.

Keskerakond on “naši”, kõik muud olid “oni”. Ja kui “omad” pakuvad veel kirikut ja tasuta transporti, siis ei nõua valik kuigi palju mõttetööd. Kuidas hääletaks eestlastest rahvakild võõra rahva keskel, kui saada on vaid üks eestimeelne partei ja see on pealegi veel läbi ime võimul? Ega me ei viitsiks eriti muid programme lugedagi.

2017. aasta valimised Tallinnas võidab see, kellel on strateegia Lasnamäe jaoks. Arvestades, kui kaua läheb aega usalduse tekitamiseks, tuleks sellega alustada juba täna.

Süüdistada pole vaja. Süüdistada oma kehvas valimistulemuses aga valimisliite, kes ära­andlikult hääli ära võtsid, on jama. Pigem on kahju, et üks valimisliit üle künnise ei ulatunud. Maailm liigub suurema, mitte väiksema mitmekesisuse poole. Valimisliidud ilmselt jäävad ja nendega tuleb arvestada.

Mõttekas pole sarjata ka koju jäänud valijaid. Esiteks oli Tallinna osavõtuprotsent (63%) väga korralik. Ülejäänud 37 protsendil oli aga arvatavasti poliitikast sügavalt ükskõik. Mittehääletamine on inimese õigus ja kui tarbija ei tule poodi ühtegi toodet kaema, siis on see tootja, mitte tarbija viga.