Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ei oska kaotada, võita ka ei oska
Ei mäletagi valimisi, mille järel oleks lahti läinud nii massiivne üksteise süüdistamine. Küll on kehvas valimistulemuses süüdi ajakirjandus, küll mõni teine partei, küll mingi abstraktne propaganda, millel õiget tegijat justkui olevat ei paistagi. Ütluse “pärast kaklust rusikatega ei vehita” näivad unustanud olevat nii vanad parteid kui ka vastsed poliitikasse pürgijad.
I-le paneb punkti peale rahandusminister Jürgen Ligi eilses Postimehes, kus kuulutab äsja selja taha jäänud kohalikud valimiseks aafrikalikuks. Mind ei tee murelikuks mitte nii väga see, et aafriklased võiksid solvuda, kuivõrd valitsuserakonna ministri suhtumine kodupartei valijatesse ja laia avalikkusse, mis on kaubamärgile omaselt ülevalt alla vaatav.
Ülbus. Kuna vastselt on Ligi suust meeles, et me kõik polevatki ju eriti enamat kui kaabakad, niriseb ajalooliselt mälust teksti juurde nii seemneid, fooliumit kui ka kõike muud pikema aja jooksul tipporavate arsenali kuulunut.
Ent ega võitjatega pole lugu parem. Edgar Savisaare Õhtulehes avaldatud tänukiri valijatele pole oma põhisisus enamat kui oma vastaste, teiste erakondade avalik mõnitamine. Oma osa saab ka “peavoolumeedia” ja e-valimiste süsteem. Võidurõõmust tunduvalt magusam paistab olevat kahjurõõm.
Nii et neil, kes igatsevad võimuvahetust nii Tallinnas kui ka riigis, pole lootust kuigi palju: isegi kui Keskerakond ja Reformierakond kohad vahetaksid, jääks kandev hoiak ja suhtumine ikka samaks. Vahet pole.