Edukas Eesti vajab “targa majanduse” investeeringuid

Põhiseaduse järgi on Eesti riigi eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Kahanev rahvaarv ning kasvav majanduspagulaste arv kujutavad endast ohtu põhiseaduses sätestatule. Väär oleks majanduspagulasi hukka mõista, sest juba vanas testamendis kirjutati: “Ei ole inimesel midagi paremat, kui süüa ja juua ja lasta hingel rahuldust tunda oma vaevas.” Küll aga oleks meile kõigile parem, kui rohkem eestlasi sooviks vaeva näha ja elust rõõmu tunda omal maal ja oma rahva hulgas. Majanduslik heaolu on seega üks põhialuseid, mis tagab Eesti riigi ja rahva säilimise.

Eesti TA kulutused 2011. aastal olid ca 2,4% SKPst. Teiste Euroopa riikide kõrval on see tulemus päris hea, kuid näiteks Soomel ja Rootsil olid need ligikaudu ühe protsendipunkti võrra suuremad. TA kulutustest aastal 2011 moodustasid ligi kolmandiku investeeringud tehnoloogiliseks arenduseks õlitööstuses, mis jätkusid vähemal määral ka 2012. aastal. Seega ei saa eeldada, et 2011. aastal saavutatud suhteliselt kõrge TA kulutuste tase on jätkusuutlik.

Aastaid tagasi Eestis eesmärgiks seatud kaitsekulutuste tõstmine 2%ni SKPst on saavutatud. Nüüd tuleks riiklikult tähtsaks eesmärgiks seada meie TA kulutuste viimine vähemalt Põhjamaadega sama suhtarvuni SKPst. Mullu oli Eesti SKP umbes 17 miljardit eurot. TA kulutuste suurendamine 1% võrra SKPst tähendaks ca 170 miljoni euro investeerimist. Selle rahaga saaks näiteks maksta kahekordset Eesti keskmist palka umbes 6000 inimesele aastas.

Miks riiklikud investeeringud? Uuringud näitavad, et riik suudab teha teistsuguseid investeeringuid, kui seda teevad eraettevõtjad. Ettevõtjate investeeringud kipuvad olema lühema perspektiiviga ning on suunatud lühiajalisema kasu saamisele. Eelkõige on see ikkagi riik, mis investeerib fundamentaalteadustesse, millest võivad tekkida uued targa majanduse vundamenti rajavad läbimurdelised tehnoloogiad. Internetiärist teenivad hiiglaslikke kasumeid erafirmad, kuid internet ise tekkis ikkagi riiklike investeeringute tulemusena. Aastaid meie põhjanaabrite auks ja uhkuseks olnud Nokia sai samuti oma tähelennuks abi riiklikest investeeringutest.

Samas ei tähenda TA kulutuste suurendamine, et riik peaks ise kõiki neid investeeringuid tegema. Eesmärgi saavutamiseks peaks riik kasutama kompleksseid meetmeid, nagu maksusoodustused tarkadele investeeringutele, madalad tõkked välismaistele spetsialistidele Eestisse tööle asumisel, sotsiaalmaksulae kehtestamine kõrgetele palkadele, tööjõumaksude vähendamine jm, mis loovad eriti teadus- ja arendustegevuse jaoks soodsa keskkonna.

Eesmärgi täitmiseks vaja minevad 150–200 miljonit eurot oleks kohe olemas, kui kehtestada ettevõtte tulumaks Eestisse mitteinvesteeritud kasumile. Seejuures saaks tulumaksumäära isegi alandada. Väidetavalt on Eestis tulumaksusüsteem, mis tagab maksuvabastuse reinvesteeritud kasumile. Paraku on see süsteem suuresti ebaõnnestunud, kuna maksuvabastus kehtib igasugusele kasumile, mida ei ole omanikele jaotatud, sõltumata sellest, kas see kasum on Eestisse investeeritud või mitte, kas Eestisse luuakse töökohti või mitte ning kas see kasum osaleb Eesti või mõne muu riigi SKP suurendamises. Eriti just välismaised kontsernid kasutavad süsteemi enda kasuks ära. Meil on palju suurettevõtteid, mis teenivad siit sadu miljoneid eurosid kasumit igal aastal, kuid Eestisse ei investeeri ning tulumaksu ei maksa. Raha kantakse hoopis teistesse riikidesse, kuhu järgnevad ka Eesti majanduspagulased.

Riigimehelik oleks tunnistada, et praegune maksusüsteem ei õigusta end enam. Riik ise peaks kokku korjama Eestis teenitud ja siia mitteinvesteeritud kasumist teatud osa tulumaksuna ning kasutama neid vahendeid riiklikeks investeeringuteks. See ei läheks vastuollu ka valitsuserakondade väitega, et Eesti maksusüsteemi mõte on anda maksuvabastus investeeringutele.

Euroraha investeerimine. Riigil ei ole praegu vahendeid isegi mõne üksiku maja, näiteks  kunstiakadeemia ehitamiseks, rääkimata mahukamast investeeringute programmist. Suuremad Eestis tehtavad investeeringud on valdavalt ELi abiraha eest teostatavad investeeringud infra­struktuuri parandamiseks. Eestisse mitteinvesteeritud kasumite maksustamine elavdaks meie majandust olulisel määral. Ühelt poolt ergutaks see ettevõtteid taas Eestisse investeerima ning teisalt tekiks riigil raha, mida kasutada eeskätt teadus- ja arendustegevuses.

Eesti valitsus on kinnitanud “Konkurentsivõime kava Eesti 2020”, milles nähakse ette ka TA kulutuste suurendamist, saavutades 2020. aastaks TA kulutuste tasemeks 3% SKPst. Selles kavas toodud eesmärgid jäävad aga pelgalt soovide nimekirjaks, kui ei muudeta teatud olulisi aluspõhimõtteid, nagu näiteks mitteinvesteeritud kasumite maksustamine, sest riik ei saa lõputult loota ainult ELi toetustele.

Loomulikult eksisteerib risk, et poliitikud võivad otsustada raha kasutada mitte tarkadeks investeeringuteks, vaid jooksvate kulutuste katteks või raha põletamiseks populistlikel eesmärkidel, olgu selleks siis tasuta bussi-, laeva- või lennu­transport, tasuta kruubid, manna või küttepuud. Seda riski ei ole võimalik maandada. Ainus võimalus on valimistel õigete valikute tegemine.

Konkurentsi suurendamine ning efektiivne ja väike avalik sektor on muidugi head asjad, kuid kuskil tulevad piirid ette. Liiga õhukese riigi puhul hakkavad tekkima probleemid haldussuutlikkusega. Maksuameti suutlikkus väikese grupi käibemaksupetturitega võitlemisel on osutunud nii madalaks, et tõsimeeli tahetakse ettevõtetele peale suruda kõigi üle 1000 euro maksvate kaupade ja teenuste ostude ja müükide kohta detailse info raporteerimist. Selle meetmega suurendatakse oluliselt ettevõtjate halduskoormust ning liigutakse tubli sammu võrra lähemale orwelliku ühiskonna poole, kuigi tegelik põhjus näib olevat madal haldussuutlikkus.

Struktuuri on vaja muuta. Kui me üritame lihtsalt aina efektiivsemalt müüa maha olemasolevaid tooteid või pakkuda allhanketöid välisfirmadele, siis me ei saavuta olulist jõukust vaatamata oma efektiivsusele. Lahendus saab tulla ainult läbi majanduse struktuuri muutumise, mille eeltingimuseks on “targad investeeringud”. Sellega loome majandusele kasvueeldused pikemas perspektiivis, aitame majanduspõgenikel naasta ning tagame, et Eesti riigi 200. sünnipäeval on meid rohkem üksteisele õnne soovimas.