Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Seadusemuudatust ei tohi teha ühe ettevõtja huvides
Täna jõuab riigikogus esimesele lugemisele seaduseelnõu, mille seaduseks saamisest oleks otsene kasu peamiselt ravimiärimehena tuntud suurettevõtjal Margus Linnamäel, kellest hiljaaegu sai ka ajalehe Postimees suuromanik.
Äripäeva hinnangul võib tänases kaaneloos ilmunud fakte omavahel ühendades liigagi kergesti jääda mulje, et tegemist on katsega osta seadust. IRLi liikmele ja annetajale kasuliku eelnõu esitajate hulgas on tema erakonnakaaslased Liisa Pakosta, Siim Kabrits ning ka kaks reformierakondlast, Tõnis Kõiv ja Peep Aru. Loomulikult ei ütle eelnõu esitajad, et esitasid seadusemuudatuste ettepanekud Linnamäe huvisid silmas pidades.On ka võimalik, et vähemasti mõni konkreetsete seadusemuudatuste esitajatest ei mõistagi päris täpselt, milles osaleb. Seadusemuudatuste ettepanekud sünnivad meeskonnatöös ja halvemal juhul ei ole konkreetsete muudatuse esitaja kõigisse detailidesse küllaldaselt süvenenud, seega ei pruugi teada eelnõu esitamise tegelikke põhjusi. Vähemalt üks muudatuse esitaja tunnistabki, et tugineb spetsialistide arvamusele.
Riigikogu liikmed tulid appi. Alates maa omandamisest on Linnamäe püüdnud oma ärihuvide realiseerimisele seaduse tuge taha saada. Näiteks pöördus ta õiguskantsleri poole. Viimasest polnud aga abi. Nüüd on aga Linnamäe probleemi hakanud lahendama riigikogu liikmed, kes on saanud valmis eelnõu, mis soosib Linnamäe ärihuve. Võib-olla on see tõesti kõik üks suur juhus, nagu üritavad tänases Äripäevas jätta muljet Margus Linnamäe ja riigikogu liikmed Tõnis Kõiv ja Liisa Pakosta. Viimased kinnitavad, et tegutsevad elanike huvides ja neil pole aimugi, et eelnõu üheks suurimaks kasusaajaks on kinnisvara arendav Linnamäe.Samas reedab veeseaduse ja jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri selgesti plaanitava muudatuse tegeliku sihi: võimaldada kasutada isikutel maad, mille kasutamine on praegu sanitaarkaitsetsooni suuruse tõttu piiratud. Seletuskirjas leidub ka ehedat demagoogiat: kui deklareeritud eesmärk on vähendada halba mõju keskkonnale, siis ei peaks sanitaarkaitsetsooni ju mitte vähendama, vaid hoopis suurendama. Sanitaarkaitsetsooni vähendamine aitaks Linnamäel saada rohkem maad ehitamiseks ja vabastaks ta praegustest piirangutest.
Muudatust pole vaja. Seadusemuudatusel on tuntav negatiivne mõju nii vee hinnale kui ka keskkonnale, selle kaudu inimeste tervisele. Vee-ettevõtete liit on tähelepanu juhtinud sellele, et Tallinna Veele seadusemuudatusega peale pandavad kohustused sunniksid ettevõtet hinda tõstma, mille maksaks kokkuvõttes kinni vee tarbija. Terviseamet juhib tähelepanu terviseohtudele, mida toob kaasa sanitaarkaitsetsooni vähendamine. Negatiivse hinnangu on muudatused saanud ka linnade liidult ja maaomavalitsuste liidult.Margus Linnamäe soov kasutada võimalikult tulusal viisil talle kuuluvat maad on arusaadav. Ent kui on tekkinud vähimgi kahtlus, et üks seaduseelnõu on sündinud ühe ettevõtja huvides, siis tuleb see kahtlus kõrvaldada. Kuna mitmete huvigruppide reaktsioonid kavandatavale muudatusele on negatiivsed, võib järeldada, et seda eelnõu polegi vaja ja mõistlik oleks see riigikogu prügikasti visata.