Tööandja autot tuleb õiglaselt maksustada

Kui motiveerida töötajat ametiautoga, mida tohib kasutada isiklikel eesmärkidel, siis kohustuslasest tööandja ostab selle ilma käibemaksuta (KM). Maksuvabalt saab ka kütuse, autopesud, hooldused jm. Vastutasuks on erisoodustusega seotud maksud, sh 43 eurot KM kuus, seda sõltumata automargist ja kütuse tarbimisest. Rahandusministeeriumi teatel on uue auto keskmine hind 20 500 eurot (KMga). Kui me analüüsime, kui suur peaks olema lisapalk, et töötaja saaks sellist autot nt 7aastase liisinguga osta (0-sissemakse ja 0-jääkväärtusega), siis saab selgeks, et tööandja kaudu ostes säästetaks selle ajaga umbes 19 000 eurot (kui 7 aasta läbisõit on 150 000 km ning tööandja katab ka kõiki kütuse- ja hoolduskulud). Seega on sääst maksmata maksude arvel peaaegu võrdne auto hinnaga.

Eelkirjeldatu on igati seaduslik. Kui aga õnnestub lisaks pikka aega luuletada maksuametit rahuldaval viisil, et kogu läbisõit on seotud ettevõtlusega, saab säästa veel ligi 18 000 ­eurot erisoodustuse maksudelt ehk kokku 37 000 eurot. Pole paha, nagu öeldakse.

Seadusemuudatusega sooviti lõpetada olukord, kus kogu soetuse KM tagastatakse, aga ­auto kasutamisel “tilgutatakse” seda riigile tagasi. Kuigi riik koguks alguses rohkem maksu, tooks uus reegel pikaajaliselt suurema koormuse vaid kallite autode omanikele, sest erisoodustuse käibemaks jääks ära. Tulumaksu muudatuse tõttu suureneks koormus neil, kes kasutavad autot väga vähe isiklikel eesmärkidel, ent palju ettevõtluses. Kilomeetripõhist arvestust enam ei lubatud, seetõttu  peaksid tööandjad sel juhul erisoodustuse vältimiseks isikliku kasutuse üldse keelama. Paljude teiste jaoks oleks aga tööandja auto ikka kõige odavam valik ka uue seaduse järgi.

Mujal Euroopas on tööandja sõiduauto maksustamine reeglina rangem. Ühest ELi tellitud uuringust selgus, et nt Hollandis ja Belgias moodustas firmaautode kasutamine ettevõtluses kõigest 22-33%. Ju ongi nii madalast osakaalust ajendatud mitme ELi riigi soov piirata KM mahaarvamist. Rahandusministeeriumi kinnitusel teeb seda tervelt 21 riiki. Samast uuringust leiame, et vähemalt 13 riiki ei lubanud 2008. aastal üldse sõiduautode KM mahaarvamist, kusjuures kolm neist maksustas ka omatarvet, mis viitab lausa topeltmaksustamisele. Eesti on aga teises äärmuses – mida kallim on auto, seda rohkem annab maksude arvel säästa. Nii oli Eesti Panga andmeil mullu uue sõiduauto liisingulepingu keskmine väärtus juriidiliste isikute puhul 33% kõrgem kui eraisikute puhul. Kasutatud autode puhul oli aga vahe veelgi suurem – 68%.

Arvestada auto väärtusega. Ülevaates tõdetakse ühtlasi, et 21 vaadeldud liikmesriigist tervelt 17 arvestab töötaja tulu maksustamisel ­auto tegeliku väärtusega. Meil on seevastu täpse arvestuse puudumisel vaid üks töötaja tuluks loetav fikseeritud summa, mille sees on nii auto enda maksumus kui ka kõik jooksvad kulud. Sõitku üks töötaja miniautoga ja teine hoopis kalli džiibiga, maksustamises ei muutu miski – hüve arvestuslik väärtus on mõlemale 256 eurot kuus. Kumb saab suuremat tulu ja kas nende võrdne maksustamine on õiglane, jäägu lugeja otsustada.

Autode maksustamist muutev eelnõu on kõrvale heidetud, kuid analüüs jätkub. Millised oleksid alternatiivid? See sõltub soovitud eesmärkidest. Kui selleks on aastate peale hajutatud käibemaksu varasemaks toomine, siis see võinuks pakutud viisil isegi õnnestuda. Aga kui selleks on auto vormis palga ja rahalise palga võrdne maksustamine, siis oleme kahjuks kaugel neist julgetest sammudest, mis on selleks vajalikud. Pole ju juhus, et erinevalt Eestist, kus üks ­auto võib tähendada mitukümmend tuhat eurot maksusäästu, maksustab enamik ELi riike töötaja tulu vastavalt kasutatava auto väärtusele. Palga moonutava maksustamise lõpetamiseks tuleb meil järgida nende eeskuju.