Olukord on must, paotame ust
Äripäev kirjutab tänases kaaneloos, et viimase viie aasta jooksul on Eesti tööturult kadunud ligi 40 000 inimest ning sama palju lahkub järgneva viie aasta jooksul. Samal ajal asuvad siia või koputavad Eesti uksele välismaalased, et siin oma unistusi täide viia.
Toimetuse hinnangul peaks Eesti igati soodustama selliste inimeste Eestisse asumist, sest see loob ka eestlastele endile paremaid võimalusi arenguks kodumaal. Selle asemel, et sisserännet piirata, tuleks seda taas avardada. Eesti suurim julgeolekuoht on ikkagi hääbumine ning suurem Eesti on ka turvalisem.
Eestile kasulik põhimõte. Tugev tagasilöök ja piirangud tabasid sisserännet 2011. aastal, mil puhkes elamislubade skandaal. Juba toona hoiatasime juhtkirjas, et skandaali varjus ei kaotataks ära Eestile üldiselt väga kasulikku elamislubade jagamise põhimõtet, sest väikeriigina vajame edukaks majandustegevuseks nii välismaa spetsialiste, talente kui ka investoreid. Eesti ohuks on ostetavad poliitikud, mitte võõrtöölised ja välisinvestorid.
Levinud vastuargument sellele on, et Eesti ei vaja võõramaalasi, vaid võiks jääda hääbuvaks rahvaks kitsukesel maalapil Läänemere ääres. Paraku on see masendav eesmärk ühtlasi ka spiraalselt ennast täitev ennustus. Seda näitab ka statistika. Kuigi välismaal elab hinnanguliselt 150 000–200 000 eestlast, keda võiks kodumaale tagasi meelitada, ei soovi nad isamaale naasta.
Ilmekas näide on talentide naasmise programm, mis on suutnud tagasi meelitada vaid 27 inimest. Kuna rahva- ja ühtlasi talentide arv kahaneb, väheneb ka eestimaalaste huvi siia püsima jääda.
Tuleb olla realist. Kui väljarände puhul on esmatähtis sissetulek ja töökoht ning alles seejärel eneseteostus, siis sama kehtib ka tagasitulijate kohta - tihtipeale on kodumaale naasvad eestlased need, kes on end välismaal juba teostanud ja rahalise seljataguse kindlustanud. Loota ja oodata, et millalgi saabub valgel laeval Eestisse kümneid tuhandeid jõukaid väliseestlasi, on narr. Samuti ei lahenda selline tühi lootus ühtegi meie ees seisvat probleemi.
Sisserändajad näivad olevat seevastu tehtud teisest puust. Kuigi eri rahvusest ja riigist pärit inimeste, kes Eestisse tööle või äri ajama tulevad, isiklikud lood ja põhjused emigreerumiseks kodumaalt on erinevad, ühendab neid lootus paremale elule just Eestis. Kõrvalpilk paljastab, et pildil polegi kõik valesti, nagu eestlastel kombeks maalida. Vastupidi, venelane, ukrainlane, soomlane, ameeriklane ja hispaanlane joonistavad pildi Eestist kui võimaluste maast. Nad on meeleldi nõus võtma üle ja arvestama kohalike reeglite ja tavadega, õppima eesti keelt.
Võib oodata, et selline positiivne sisseränne pööraks pahupidi ka eestlaste eneste käitumise. Oletades, et iga Eestisse saabuv inimene loob endale ja ka teistele töökoha, lisab see võimalusi heaolu kasvuks laiemalt ning pidurdaks eestlaste lahkumise. Tooks ehk mõne tagasi.
Oluline julgeolekutagatis. Vastuargument võib olla, et sisseränne õõnestab Eesti julgeolekut. Tegelikkus on pigem vastupidine. Nagu näitab Äripäeva tänane luubilugu, levib Eesti hea maine ja kuvand eriti tõhusalt suust suhu. Eestisse rännanud kannavad sõnumit sõbralikust ja atraktiivsest kõikide võimaluste maast nii välis- kui ka kodumaale.
See pole mitte ainult tunnustus või turundus, vaid ka julgeolekutagatis. Tõenäosus, et mõni lähinaabruses asuv autokraatlik režiim võib Eestit info- või pärissõjas rünnata, sellest ei muutu – see jääb sama ennustamatuks. Meie suurim oht on hääbumine.