4 põhjust, miks EKP rahatrükk saab olema teistsugune

Eurotsooni eeliseks on see, et rahatrükk on mujal juba ära toimunud ning osati on võimalik mõõta ka selle potentsiaalset mõju. Kuigi mõjude osas on paljud majandusteadlased eri meelt, on leitud, et näiteks USAs toimunud kvantitatiivne lõdvendamine aitas 4 aasta jooksul töötust vähendada 1,5 protsendi võrra.

On aga vähemalt neli põhjust, miks EKP versioon rahatrükist saab olema väga erinev ja võib-olla ka vähem efektiivne kui mujal maailmas.

Keskpangad ostavad suurtes kogustes riigivõlakirju, sest püüavad vähendada nende tootlust ja sundida investoreid riskantsemaid varasid ostma.

Eurotsooni intressimäärad on aga juba praegu madalal. Pärast Mario Draghi väljaütlemisi 2012. aastal, et ühisraha püsimajäämiseks kasutatakse kõikvõimalikke vahendeid, on võlakirjade tootlused järsult langenud. Madal inflatsioon ning rahatrüki ootused on viimastel kuudel tootlused viinud rekordmadalale.

Sellel nädalal oli Itaalia ja Hispaania 10-aastaste võlakirjade tootlus umbes 1,5 protsenti. USAs ja Suurbritannias olid võlakirjade tootlused enne rahatrükki 3 protsendi juures. Sellest järeldub, et eurotsoonis on langusruumi kõvasti vähem ja seega ka mõju tagasihoidlikum.

Rahatrükk peaks aitama ettevõtetel odavamalt laenu saada. Teoreetiliselt peaks see tõene olema sõltumata sellest, kas ettevõtted proovivad laenu võtta pangast või koguda vajaminev raha kapitaliturgudelt – keskpanga rahatrükk teeb mõlemal juhul riigivõla omamise vähem atraktiivseks, surudes investoreid oma raha kellelegi teisele laenama (antud juhul näiteks ettevõtetele).

Suurbritannia Keskpanga (Bank of England, BoE) ametniku Nick Butti uurimistöö on aga näidanud, et vähemalt Suurbritannias pole rahatrükk laenamisele kaasa aidanud. EKP häda on see, et eurotsooni ettevõtted sõltuvad rahastamise osas peamiselt pangandussektorist. Palju enam kui nende USA konkurendid. Euroopa ettevõtete poolt laenatud rahast tuleb 80 protsenti just pankadelt. USAs on asjad vastupidi – 20 protsenti tuleb pankadelt ja ülejäänud kapitaliturgudelt.

EKP programmi edu sõltub seega pankade valmisolekust laenumahtusid suurendada. Teisipäeval avaldatud EKP kvartaalsest laenutegevuse küsitlusest selgus, et laenutingimusi on viimase kolme kuu jooksul veidi lõdvemaks lastud. Samas püsivad nad ajalooliselt siiski kõrgel tasemel.

Paljud majandusteadlased usuvad, et kõige tähtsam kanal rahatrüki töötamiseks eurotsoonis on valuuta. Varade ostmine vähendab kunstlikult eurodes nomineeritud võlakirjade intressimäärasid, mis sunnib investoreid otsima kõrgemat tootlust välismaalt. See omakorda vähendab aga euro väärtust.

Tõepoolest, turud on rahatrüki toimega osaliselt juba arvestanud. Nimelt on euro kurss langenud 1,16 dollarini, mis on 12 aasta madalaim tase.

Teiste keskpankade kogemus annab aga hoiatuse sellest, kui palju rahatrükist tingitud valuuta odavnemine eksporti suurendada aitab. Näiteks Suurbritannia Keskpanga rahatrükk aitas küll naelsterlingi väärtust madalal hoida, kuid kaubandusdefitsiit püsis tõrksalt kõrgel. Open Europe'i mõttekoja analüütik Raoul Ruparel on näidanud, et ka Jaapanis ei ole valuuta järk-järguline devalveerimine eksporti märkimisväärselt suurendanud.

Tõenäoliselt on üheks põhjuseks rahvusvahelise kaubanduse muutuv struktuur. „Euroala territooriumil tehtud tooted ei moodusta enam nii suurt osa maailmamajandusest. See tähendab, et odavamast eurost tulenev konkurentsivõime parandamine pole enam nii suure tähtsusega,“ kirjutas Societe Generale analüütik Michala Marcussen.

Kui Suurbritannia ja USA alustasid rahatrükki, siis sealsed rahapoliitika tegijad olid programmi vajalikkuses ühel meelel. Kuigi Jaapani Keskpanga juht Haruhiko Kuroda sellist luksust nautida ei saanud, siis 2013. aastal alustatud stimuleerimisprogrammi vastu oli vaid üks keskpanga ametnik.

Draghil ei ole keskpanga siseselt aga nii suurt toetust. Näiteks Saksamaa Keskpanga president Jens Weidmann on taolise programmi tuline vastane. Oma vastuseisu on väljendanud ka Eesti Panga president Ardo Hansson.