Restoranitest: Kassi-, mitte toiduarmastajatele

Kassikohvikusse sisse saamine vajab kannatlikku meelt. Välisuks küll avaneb, aga järgmine mitte. Jõudsin sisekorraeeskirjad kõikides keeltes läbi lugeda, enne kui tuli šveitser, vabandust, ettekandja, ja mu sisse lasi – nii valvatakse, et kassid jalga ei laseks, selgitas ta.

Sisekorraeeskirjad on ranged – ei mingit magavate kasside äratamist ega silitamist ja sülle tulevad kassid vaid siis, kui nad seda ise tahavad. Kahest kohvikukassist, kes parajasti ärkvel olid, lasi üks hea maitsta värskel kassitoidul, mille üks vanapaar parajasti tema jaoks oma laua alla serveerinud oli (jah, menüüs on ka kassitoitu, inimroogasid ei lubata loomadega jagada). Teine sõbrustas väikese tüdrukuga, ronis talle sülle ja soostus silitamisega.

Kui ema-isa koju kassi ei luba võtta, on kohvikukassi silitamine muidugi palju turvalisem kui tänavakassidega suhtlemine – kohviku kodulehekülg kinnitab, et kord nädalas käivad kassid tervisekontrollis, lisaks on nad vaktsineeritud ja kiibistatud. Kahjuks ka steriliseeritud ja kastreeritud, nii et kassipoegi loota ei ole. Minule kassi ei jätkunud, oma korda oodates pühendusin toidule ja sain kinnitust, et kohvik on mõeldud eelkõige kassi-, mitte toiduarmastajatele. Ma ei kahtle, et kasside eest hoolitsetakse kõige paremal moel. Inimeste eest aga mitte.

Sissejuhatuseks tellisin kinoasalati, seejärel kõrvitsasupi, siis koogi ja sooja ingverijoogi. Aga ei mingit sissejuhatust: ettekandja tõi salati, asetas selle ebamääraselt kuhugi laua keskpaika, seejärel otsekohe ka kõik muu – supi, koogi ja kuuma joogi. Küllap selleks polnudki ta salatit minu ette paigutanud, et jätta vaba valik, millises järjekorras toitu manustada: kas alustada salatist, jättes jahtuma nii supi kui ka ingverijoogi, või alustada joogist ja jätta hoopiski supp jahtuma.

Proovisin nii ja proovisin naa ja sain lõpuks aru, et vahet pole, maitseelamust ei saa ma nagunii. Kõrvitsasupp oli igavaim, mida iial olen söönud ja poolik (!) kuklike selle kõrval pigem üleeilne kui eilne. Salatikastmeks kasutatud palsamiäädikakreemist jätkus vaid kõige ülemistele komponentidele, ülejäänu püsis au naturel. Imearmas hiirepirukas, tegelikult küll hiirekujuliseks voolitud viineripirukas – laste lemmik, nagu ettekandja kinnitas – oli vana ja kuivanud ning ka šokolaadi toorjuustukoogikene oli üsna väsinud välimusega.

Ingverijook oli aga lihtsalt kuum vesi, millesse sorts valmiskujul müüdavat pudelijooki sisse valatud. Tellides oli sellega veel väike arusaamatus: ettekandja väitis, et see on alkoholiga, aga igaks juhuks tõi pudeli lauda, et ma koostise oma silmaga üle vaataksin.

Pärast 12 aastat koos imearmsa kodukassi Leonhardiga pean end keskmisest kirglikumaks kassiarmastajaks, aga Nurri Kassikohvikus tundsin end paadunud kõhuorjana – ei piisa mulle kassikestest, kohvikus tahaks ka värsket pirukat ja maitsvat salatit.