Restoranitest: hinkalid on saanud suisa oma maja

Kõigi maailma täidisega tainapätsikeste hulgast paistavad need silma oma mõõtmete poolest. Itaallaste ravioolid ja agnolotti'd ning venelaste pelmeenid on grusiinide suurte, kroogitud tutiga hinkalite kõrval kääbused.

Hinkalid on justkui kolm ühes roog: korraga supp, liha ja lihakõrvane. Täidisest eraldub keetmisel puljongit, mis jääb tainakesta sisse pidama ja seetõttu tavaline euroopalik noa ja kahvliga lähenemisviis neile ei sobi. Hinkali tuleb tainatutist näppude vahele võtta, mõõduka ampsuga avada ja kõigepealt puljongist tühjaks luristada – luristamine on hinkalite söömisel igati aktsepteeritav tegevus. Kuna tainatutt on tihke ja mitte eriti maitsev, jäetakse see enamasti söömata.

Aga seda teavad ainult asjassepühendatud, sest Hinkaali Maja muidu nii lahkelt naeratav ettekandja meile ega ka naaberlaudkondadele hinkalikombestikku ei avanud, tugineda tuli iseenese tarkusele. Puljongi luristamine tuli treenimata sööjatel hästi välja, täidise-taina vahekord oli tasakaalus, ainult liha oli ülemäära soolane ja seepärast jäi maitsemõnu poolikuks. Kuuest lambahinkalist jätkus aga õhtusöögi sissejuhatuseks kogu meie väikesele laudkonnale, need olid tõesti suured.

Hinkaali Maja menüüs täidab nimiroog ainult avalehekülje. Edasi tuleb suur valik Gruusia roogasid salatitest ja suppidest magusani. Kuna Hinkaali Maja kuulub samase gruppi tallinlastele juba ammuse tuttava Pirosmani restoraniga, on nii mõnedki road juba tuttavaks söödud. Juustuga ja juustuta hatšapurid nagunii, aga ka minu lemmikud, Kreeka pähkli täidisega baklažaanirullid. Hinkaali Maja versioonis olid need rustikaalsed, pigem kokku tõstetud kui rullitud, aga maitsvad nagu alati.

Muide – Kreeka pähkleid pannakse Gruusias pea kõikjale, Hinkaali Maja menüüs kuuluvad pähklid megreli hartšo, praetud maksa, kanaroa ja mitme teise roa koostisse.

Nii koguselt kui ka maitselt üllatas tšakapuli, valge veini ja granaatõuna kastmega lambahautis. Ainult et – taas liiga palju soola, mis hõrgud maitsed varju jättis. Pean end suhteliselt soolalembeseks, aga mis liig, see liig.

Grusiini stereotüüp on suurte vuntsidega mees, kellel ühel õlal lammas ja teisel veinivaat. Aga liha ei söö grusiinid üldse nii palju, nagu arvatakse. Neil on ka ohtralt taimetoite.

Proovisin järele adžapsandali, baklažaani-kartuli-köögiviljahautise. See põhjalikult pehmeks haudunud, lopsakas ja toitev roog mõjus praegusel krõmps-köögivilja ajastul lausa nostalgiliselt, meenutades eelmise sajandi sööklate ühepajatoitu, ainult et kaalika ja porgandi rollis oli sedapuhku baklažaan.

Bussijaam võib oma naabri Hinkaali Maja üle rõõmu tunda, tegemist on ausa ja mõõdukalt eksootilise toiduga. Kui veel mõnel sisekujundajal lastaks majas pisut toimetada ja rõkkavad poplaulukesed poolehäälseteks keerataks, võiks lihtsamaks lõunaks ka paari kvartali kauguselt kohale sõita.