Restoranitest: mida rohkem pagulasi, seda maitsvam

Restoran asub Tartus ja kannab maailmaränduri ning kirjaniku Roy Strideri reisiraamatust inspireeritult nime Himaalaja Jutud. Asukoht on Himaalaja juttudel soliidne, isegi liiga soliidne – kes oskaks Himaalajat otsida südalinna modernsest tumedaklaasilisest uusehitisest? Aga seal ta on, Tiibeti kaardi, mustrite, lippude ja fotodega kinnitab oma autentsust juhuslikule sisseastujale.

Peale Tiibeti roogade on menüüs ka India ja Nepali road, mis on nagunii Tiibeti kööki mõjutanud ja kujundanud. Ka restorani omanik pärineb Nepalist.

Tiibetit esindavad menüüs momo'd, Itaalia täidetud pasta või Vene pelmeenide sarnased pirukakesed, millel täidiseks liha või köögivili. Ettekandja sõnul olevat momo'd restorani menuroog.Kaukaasia hinkaleist või Korea mandu'dest väiksemad, aga Vene pelmeenidest suuremate momo'de tainas oli parajalt õhuke ja täidis lopsakas, nii et menuks on põhjust küllaga. Maitset lisas ka vürtsikas kaste, mis pirukakestega koos lauale toodi.

Tartule omaselt on Himaalaja Juttude portsjonid suured, ei mingit kolmekäigulist mekutamist. Korra Tiibetisse sattunud, tahtsin võimalikult palju roogasid ära maitsta, seepärast palusin supiportsjoni kahte kaussi jagada. Kui supid lauale toodi, arvasin esialgu, et ettekandja ei saanud mu soovist aru: poolitatud supid olid suuremad kui nii mõnigi täisportsjon.

Mida odavam roog, seda paremad maitsed, võiks Himaalaja menüü lühidalt kokku võtta. Kuus eurot maksnud supp oli väga maitsev, kaheksaeurosed momo'd mõnusad, aga ligi kaksteist eurot maksnud lambaroog sarnanes äravahetamiseni ükskõik millise suvalise Aasia kiirsöögikoha omaga ja oleks võinud tellimata jääda.

Tühja sest maitsetust lambast, peaasi, et Tiibet siinkandis nüüd vähemalt kulinaarselt esindatud maade hulka kuulub. Kui söögikohal on oma lugu, oma kontseptsioon, isegi missioon, pole nii väga oluline, et kõik perfektselt maitseks – ega kõhutäitmine pole restoraniskäimise ainus eesmärk.

Iga uus piirkond meie suhteliselt kahvatul kulinaarsel pildil rikastab mitte ainult siinset toidumaastikku vaid ka maailmapilti. Nii et parajasti päevakorras olevale pagulaskvootide probleemile kulinaarsest poolest lähenedes võiks soovitada, et mida rohkem pagulasi on nõus Eestisse tulema, seda parem, täpsemalt – maitsvam. Suurt Aafrika mandrit esindas meil üksainus Aafrika restoran, aga nüüdseks on seegi uksed kinni pannud. Las tulla uued, saame meiegi oma Süüria, Sudaani, Liibüa ja Nigeeria restoranid.

Mujal maailmas teeb ilma Peruu köök – palume ka natuke peruulasi. Vietnamlasi saadetakse piirilt järjest tagasi, aga kus on meie Vietnami restoranid? Kui ükskord tõepoolest pagulaste vastuvõtmiseni jõuame, siis võiks eelistada neid, kellel uhkemad toidutraditsioonid. Väikese kioskiga jaksaks iga vähegi kokkamisvõimeline immigrant Eestis ettevõtlust alustada.