Restoranitest: piparmünt on täis üllatusi

Peakokk Vladimir Upeniek, kes mõned aastad tagasi pälvis Eesti parima koka tiitli, valmistab kapteni köögis roogasid, mis üllatavad nii maitse ja välimuse, aga ka julguse ja omapäraga. Kui jookide pakkumine ja teenindus jõuaksid köögiga samale tasemele, võiks Piparmünt kuuluda tipprestoranide hulka.

Teeninduse kõige meeldivamaks momendiks oli vastuvõtt. Kuna hotelli ja restorani pääseb samast uksest, võtab hotelli administraator ka restorani külalised vastu. Ainult et külaliste vastuvõtmisest ja võib-olla ka roogade tundmisest kaugemale polnud teenindajate väljaõppega juulikuu esimeseks nädalaks vist veel jõutud. Noored armsad neiud on küll väga võluvad ja püüdlikud, kuid jookide pakkumine, laua katmine ja koristamine läks üle kivide ja kändude. Selle poolest pole Kurgo villa küll teistest Pärnu söögikohtadest viletsam, igal pool on enam-vähem sama olukord, ainult et hea köögi ja söögi taustal paistab teeninduse viletsus rohkem silma.

Parim suvine supp.

Piparmündi külm suvesupp okroška oli parim, mida ma sel suvel olen söönud: värske, kerge, julgelt hapukas ja väga kaunis. Iseäralikule leemele andsid maitset suitsutursk ja värske kurk, värvi lisasid vutimuna ja maitseroheline. Juhtus olema suve palavaim päev, nii et supp sai ka kuumusest lisaväärtust.

Eelroogadest köitis tähelepanu kompositsioon pardifileest, pardimaksast ja kapsasalatist. Fileeribad oli julgelt vaid marinaadi hooleks jäetud, ilma pliidikuuma saamata - julge ja omapärane roog.Ka teine proovitud eelroog, vürtsikas porgandisalat jogurtivahu ja värskete marjadega oli väga originaalne: tumepunaseks värvitud krõmpsud porgandiviilud, pikad väänduvad kurgiliistakud, rohelised salatilehed, sutike wakame-salatit ja vutimuna.

 

Öelda “originaalne” või “huvitav” toidu kohta on riskantne, sageli on selle varjatud tähenduseks “imelik” või “tegelikult ei maitsenud”. Piparmündi originaalsus oli mulle aga vägagi meele järgi. Võib-olla ainult nende ülikrõmps rabarber osutus liiga modernseks, oleksin tahtnud natuke pehmemat. Vähemalt toodi selle söömiseks Piparmündis lauale nii nuga kui kahvel. Pärnu Raimondis, kus enam-vähem sama roog menüüs, oli kasutada ainult lusikas ja kahvel. Samasuguse krõmpsu rabarberiga olen sellel suvel kohtunud ka Noas, nii et tegemist paistab olevat selle suve trendiroaga.

Kõige suuremat üllatust pakkus aga magustoit nimega Astelpaju ja granadill. Mida sellise nimega roalt oodata? Astelpaju ja granadilli muidugi. Toodi aga hoopiski tuuletasku vahukoorekreemiga. Tõsi, tuuletasku ümber olid tõepoolest puistatud ka mõned astelpajumarjad ja tuuletasku kreem oli saanud pisukese granadillimaitse, aga seda oli kogu roa tutvustamiseks ikka liiga napilt. Aga selleks need ettekandjad ju ongi, et need trendikad “kits ja kapsad” või “tursk ja põrsas” -stiilis nimed arusaadavasse keelde tõlkida. Kapten Kurgo tütarlapsed tundsid pakutavaid roogasid õnneks vägagi hästi.