Neinar Seli: olen Partsi kättemaksu ohver

Tänane riigikohtu otsus on minu jaoks nagu õudusunenägu, mis ei taha ära lõppeda. Kas Eesti Vabariik tahab, et enamik tema tegusaid kodanikke jõuaks vastupandamatu surveni end edgarsavisaarlikult sõnastades “Eesti Vabariigi õigussüsteemist lahti siduda”? Mina pean lootma Euroopale. Euroopalikele väärtustele, mida ma Eestis piisavalt ei kohta.

Ma ei arva, et kõik Eesti seadused, mille loomises olen ka ise riigikogu liikmena osalenud, on halvad. Samas tean, et meil on liiga palju seadusi. Meil on seadusi, mida ei olegi võimalik õiglaselt tõlgendada või nende tõlgendamine ei pruugi olla õige või õiglane. Ma arvan, et Eesti Vabariigi õigusliku keskkonna kriisi tunnistajaks on olukord, kus kannatanutest saavad kohtus süüdimõistetud.

Ma ei ole end selles, milles mind on süüdistatud, süüdi tunnistanud. Kuid veel olulisem – ma ka ei tunne end vähimalgi määral süüdi. Ma ei ole teinud midagi õigusvastast. Kas ma peaksin alluma poliitiliselt motiveeritud süüdistusele, mille tõukejõud ei olnud Juhan Partsi poolt mitte õigus ja õiglus, vaid kättemaksuiha? Mis oligi kättemaks.

Kättemaksu maksmisest kõrvalehoidmise eest Eesti Maksu- ja Tolliamet ei karista. Tal puudub selleks õiguslik alus. Eesti kohtud peaksid kättemaksu sisse nõudma pigem selle korraldajalt.

Võibolla peaksin ma Juhan Partsilt kättemaksu sissenõudmiseks esitama kuriteoteate seoses Estonian Airis põlenud 84,9 miljoni suuruse ebaseadusliku riigiabiga? Eriti “lahe” oleks, kui Euroopa Kontrollkoja liige selle eest nt vangi mõistetakse?!, kuigi see oli valitsuse ühine otsus jms. Las saab oma triibulised kätte? Oma “väljateenitud” Rootsi kardinad? Et oleks vorst vorsti vastu?

Mis on üks 250 000 eurot, millega Tallinna Sadam Eesti Olümpiakomiteed igal aastal toetas pikalt enne mind ja mida tegelikult süüdistusele vaatama pole välja makstud,  84,9 juba põlenud miljoni euro vastu? Ja juba ahju ääres ootavad 40 miljonit, mis ei lähe mitte spordi rahastamiseks, vaid millega korraldatakse Eesti ametnike mugavusreise Brüsselisse?

Sport varastati paljaks, et ametnikud ja poliitikud saaksid sportlaste aadrit lasta ja “verd imeda”? Ei kõla õigusriigilikult. Pigem valitseb Eestis terve mõistuse aurustumine, ebaõigluse öö, nagu laulus “Öö Chicagos”: “Al Capone on nüüdsest boss, elu väärt vaid mõni kross ning on lauldud selle laul, kes veel seadust hoiab aus.” Minu juhtumil esines Al Caponena endine majandusminister. Julm.

Muidugi ei heida ma meelt. Ma ei lepi sellega, et lauldud on selle laul, kes veel seadust hoiab aus. Olgu ikka vastupidi. Erastamisagentuuri eksjuht Jaak Liivik ootas Euroopa Inimõiguste Kohtult oma otsust viis aastat.

Ta sai Eesti riigilt moraalse kahju hüvitamiseks 5000 eurot ning riik kandis ka tema 9000 eurot kohtukulusid. Ka Liivikut süüdistati ametiseisundi kuritarvitamises, kui ta võttis riigile kohustuse hüvitada kuni 100 miljoni krooni (6,4 miljoni euro) ulatuses kahju, mida Eesti Raudtee võib saada Vene päritolu vedurite edasimüümisel või rentimisel. Eesti kohtud tegid minust Jaak Liivik kahe. Olen üsna veendunud, et sama teeb ka Euroopa inimõiguste kohus.

Ma kaeban edasi. Ma ei võtnud kuulda “show algul” saadud soovitust – võta oportuniteet, tunnista ennast süüdi, pääsed jamast  – mitte sellepärast, et ma olen jäik ja ajan taga oma õigust. Vaid sellepärast, et igale ebaõigusele järgneb järgmine ja järgmine ja järgmine. Meil ei ole pretsedendiõigust, kuid mõneti ikkagi on. Reaalelus. Kohtulahingud peetakse juba ammu maha mitte kohtusaalis, vaid meedias. Ma sain pressivaenlase tiitli mitte selle eest, et ma vaenan pressi, vaid selle eest, et ma vaenan labast poliitilist omakasu, mille saavutamiseks süüdistati mind selles, mida ma kunagi teinud pole.

Kiiruse ületamise eest on trahvi lihtne maksta juhul, kui sa oled kiirust ka päriselt ületanud. Valus on, aga asja eest. Kui aga ei ole teinud – no ei ole? Süsteemi vägivald on kõige hullem vägivald, millele allumine ei hävita mitte ainult vägivalla ohvrit, vaid ka kõik tema lähedased.

Minul on aega küll. Võidelda oma õiguse eest. Kui selleks kulub viis aastat, mis seal ikka. Kuid ma ei saa alistuda enne, kui ma olen teinud kõik, et oma süütust tõestada. Alati ei ole õigus õiglane, ta võib olla lausa ebaõiglane ja vale.

Ühel päeval võidakse sind surma mõista selle eest, mis homme pole kuritegu. Kuid sind võidakse süüdi mõista ka selle eest, mida sa teinud ei ole. Nii on Eestis viimase saja aasta jooksul olnud korduvalt ja palju. Muidugi on minu võitlus sport. Kestvusala. Kuid ma olen heas vormis ja pean lõpuni vastu. Võita saab ainult see, kes suudab finišijoone ületada. Pingutan selle nimel edasi.