Neinar Seli: olen Partsi kättemaksu ohver

Tänane riigikohtu otsus on minu jaoks nagu õudusunenägu, mis ei taha ära lõppeda. Kas Eesti Vabariik tahab, et enamik tema tegusaid kodanikke jõuaks vastupandamatu surveni end edgarsavisaarlikult sõnastades “Eesti Vabariigi õigussüsteemist lahti siduda”? Mina pean lootma Euroopale. Euroopalikele väärtustele, mida ma Eestis piisavalt ei kohta.

Ma ei arva, et kõik Eesti seadused, mille loomises olen ka ise riigikogu liikmena osalenud, on halvad. Samas tean, et meil on liiga palju seadusi. Meil on seadusi, mida ei olegi võimalik õiglaselt tõlgendada või nende tõlgendamine ei pruugi olla õige või õiglane. Ma arvan, et Eesti Vabariigi õigusliku keskkonna kriisi tunnistajaks on olukord, kus kannatanutest saavad kohtus süüdimõistetud.

Ma ei ole end selles, milles mind on süüdistatud, süüdi tunnistanud. Kuid veel olulisem – ma ka ei tunne end vähimalgi määral süüdi. Ma ei ole teinud midagi õigusvastast. Kas ma peaksin alluma poliitiliselt motiveeritud süüdistusele, mille tõukejõud ei olnud Juhan Partsi poolt mitte õigus ja õiglus, vaid kättemaksuiha? Mis oligi kättemaks.

Ma kaeban edasi. Ma ei võtnud kuulda “show algul” saadud soovitust – võta oportuniteet, tunnista ennast süüdi, pääsed jamast  – mitte sellepärast, et ma olen jäik ja ajan taga oma õigust. Vaid sellepärast, et igale ebaõigusele järgneb järgmine ja järgmine ja järgmine. Meil ei ole pretsedendiõigust, kuid mõneti ikkagi on. Reaalelus. Kohtulahingud peetakse juba ammu maha mitte kohtusaalis, vaid meedias. Ma sain pressivaenlase tiitli mitte selle eest, et ma vaenan pressi, vaid selle eest, et ma vaenan labast poliitilist omakasu, mille saavutamiseks süüdistati mind selles, mida ma kunagi teinud pole.

Kiiruse ületamise eest on trahvi lihtne maksta juhul, kui sa oled kiirust ka päriselt ületanud. Valus on, aga asja eest. Kui aga ei ole teinud – no ei ole? Süsteemi vägivald on kõige hullem vägivald, millele allumine ei hävita mitte ainult vägivalla ohvrit, vaid ka kõik tema lähedased.

Minul on aega küll. Võidelda oma õiguse eest. Kui selleks kulub viis aastat, mis seal ikka. Kuid ma ei saa alistuda enne, kui ma olen teinud kõik, et oma süütust tõestada. Alati ei ole õigus õiglane, ta võib olla lausa ebaõiglane ja vale.

Ühel päeval võidakse sind surma mõista selle eest, mis homme pole kuritegu. Kuid sind võidakse süüdi mõista ka selle eest, mida sa teinud ei ole. Nii on Eestis viimase saja aasta jooksul olnud korduvalt ja palju. Muidugi on minu võitlus sport. Kestvusala. Kuid ma olen heas vormis ja pean lõpuni vastu. Võita saab ainult see, kes suudab finišijoone ületada. Pingutan selle nimel edasi.