Pomerants: Pariisi lepe puudutab Eestis eelkõige põlevkivisektorit

Kliimapoliitika pikaajaline eesmärk on muutuda säästlikumaks, tootlikumaks ja vähem CO2 emiteerivaks ühiskonnaks. Ka Eesti liigub nende eesmärkide poole, arvestades samal ajal energiajulgeoleku ja ettevõtete konkurentsivõime aspektidega.

Arvestades Pariisi kliimakonverentsi tulemustest johtuvaid ülemaailmseid kliimapoliitika suundumisi ja ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heidet 80% aastaks 2050, on selge, et 2050. aasta perspektiivis tuleb Eesti energeetikasektor sisuliselt ja põhimõtteliselt ümber korraldada. Seega puudutab rahvusvaheline kliimapoliitika eelkõige meie põlevkivisektorit ja sealseid ettevõtteid.

Kuidas arvestab valitsuse poliitika üleilmse kliimatrendiga ja kuidas mõjutab üleilmne kliimatrend Eesti põlevkivienergeetika väljavaateid lisaks sellele, et oleme võtnud kursi toota põlevkivist pigem õli, kui seda lihtsalt kütteks ahju ajada?

Koostame keskkonnaministeeriumis pikaajalist kliimapoliitika visioondokumenti "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050", kus seisame valiku ees, milline saab olema põlevkivi roll Eestis. Vähemalt sama oluline roll on energiamajanduse ja põlevkivi arengukavadel. 

Selge on see, et madala efektiivsuse tõttu peaks põlevkivi otsepõletamine elektritootmiseks lõppema juba 2030. aastaks ja põlevkivi tuleks senisest efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt kasutada, keskendudes peamiselt põlevkivi väärindamisele põlevkiviõliks. Samas ei saa see olla nii-öelda klapid peas liikumine, vaid tuleb hinnata, mis toimub suures pildis - näiteks nafta hind, CO2 hind ja üldised keskkonnanõuded.

Kindlasti mõjutab suundumus fossiilkütuste kasutamise globaalseks vähendamiseks ka põlevkiviõli võimet leida endale turul koht. Sektorit tuleb arendada selliselt, et suudetakse pakkuda toodet, millele on maailmas nõudlus ja mille eest makstakse mõistlikku hinda.

Lisaks põlevkivisektorile puudutab "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" ka taastuvate kütuste ning tehnoloogiate arengut ning teadus- ja arendustegevust. Suurt rõhku paneb dokument just innovatsioonile rohelises energeetikas - kindel suund on vähendada nii energeetika- kui ka tööstussektori keskkonnakoormust keskkonnasäästlike ja efektiivsete uute tehnoloogiate arendamise ja kasutusele võtmise kaudu.

Käegakatsutavatest hoobadest tasub välja tuua juba praegu toimivad finantseerimisprogrammid, mis on suunatud energiaefektiivsuse ja ressursitõhususe parandamiseks ning taastuvate kodumaiste kütuste kasutamise edendamiseks.

Praegu arutatakse ka ELi heitmekaubandussüsteemi muudatusi tulevaks perioodiks (2020-2030) ning muudatusettepanekute raames luuakse eeldatavasti täiendavaid võimalusi energiasüsteemi moderniseerimiseks tehtavate investeeringute toetamiseks. Kahtlemata oleks ka Eesti huvi antud fondi vahendeid maksimaalselt kasutada selleks, et muuta meie energiasüsteemi vähem keskkonda koormavaks ning efektiivsemaks.

Samuti peame vaatama, kuidas saame kliimapoliitika eesmärkidesse panustada ka näiteks mahult teise suurima heitega sektoris - transpordis. Peame liikuma selle poole, et saastamisele tekiks õiglane hind. Valmiv poliitikadokument on aluseks kõikidele riiklikele arengukavadele, mis täpsemalt suunavad sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna arengut Eestis.

Täiendavalt on keskkonnaministeeriumis koostamisel "Kliimamuutuste mõjuga kohanemise arengukava 2030", mille eesmärk on tagada Eesti valmisolek ja võimekus kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks.

Rahvusvaheline poliitika soosib suuremat biomassi, sh puidu kasutamist energia tootmiseks, samuti puidu väärindamist, näiteks puitmajade ehitust, puitmööbli valmistamist jne.

Tähtis on siinkohal leida tasakaal puidu energeetikas kasutamise ning selle väärindamise vahel - vältida tuleb olukorda, kus väärindamiseks sobilik puit leiaks kasutamist hoopis energeetilisel otstarbel. Samas peab väheväärtuslik puit leidma tee energia tootmiseks selle asemel, et mädaneda metsa all. Järjest tähtsamaks saab ka puidu energeetiline väärindamine, mis aitab hoida kokku nn energiapuidu transpordikuludelt ning tõsta puitkütuse konkurentsivõimet.

Siinkohal on kindlasti Eesti juba praegu heas seisus, kuna meie pelletitootjad on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ning suudavad edukalt oma toodangut välisturgudel turustada.

Olgugi, et aastani 2030 on ELi üldine eesmärk vähendada heitkoguseid 40% võrreldes aastaga 1990, siis liikmesriikide heite vähendamise kohustused seatakse võrdluses 2005. aasta heite tasemega.

Eesti riiklikes eesmärkides (EU ETSi-välistes sektorites) hakkame ELis läbi rääkima järgmisel aastal ja kui meil seni oli kohustus heite kasvu piirata, siis alates 2020. aastast tuleb meil hakata heidet võrreldes 2005. aasta tasemega vähendama.

Sellele lisaks osaleb ligi 50 Eesti ettevõtet jätkuvalt EL kasvuhoonegaasidega kauplemise süsteemis (EU ETS), mis seab kasvuhoonegaaside heitele selge ajas kasvava hinna ja suunab seeläbi ettevõtteid säästlikumate tehnoloogiate ja kütuste kasutamisele.

Seega pingutusi tuleb Eestis teha ka enne aastat 2030, kuid tõsi - majanduse heitemahukust tuleb vähendada veelgi jõulisemalt aastaks 2050, mil eesmärgiks on kasvuhoonegaaside heidet vähendada 80% võrreldes 1990. aastaga, mis eeldab juba tõsisemat majanduse ümberstruktureerimist.

Väga suure tõenäosusega jääb EL oma poliitikates väga ambitsioonikaks.