Eestis on aeg arutada kliimaleppe mõju maksudele

Täna Pariisi kliimalepet ja selle mõju analüüsinud konverentsil, mida korraldas Euroopa Komisjon, tõi Maailma Energeetikanõukogu Euroopa piirkonna juht Einari Kisel mitu näidet, kuidas lepe mõjutab riikide maksutulusid. Näiteks kui turule tuleb üha rohkem elektriautosid, mis aktsiisi ei maksa, tuleb leida muud allikad teede remondi rahastamiseks. Võrguväliste lahenduste arvu kasv aga vähendab laekumisi elektrimaksudest. Kahanevad tulud ressursimaksudest, sektoris hõivatute inimeste tulumaksust jne. Riikidel tuleb aegsasti mõelda, millega need tulud asendatakse, ning kas ja kuidas uutmoodi tootmist maksustatakse, et taas ei tekiks probleeme investorite õigustatud ootusega. 

Ka Eestis oleks aeg see maksudebatt avada, ütles Kisel intervjuus Äripäevale.

Pariisi kliimaleppe elluviimine eeldab muudatusi riikide energiapoliitikas ja turu korralduses. Millised on väljakutsed Eesti jaoks?

Üks, mis hakkab lähitulevikus kindlasti mõjutama Eesti energia- ja kliimapoliitikat, on Pariisi kokkuleppe karmimad eesmärgid. Riik peab hakkama läbi rääkima järgmisi meetmeid, mis võimaldaksid heitmete taset veelgi vähendada. Praegu on Eesti esitanud Euroopa Komisjonile oma heitmete vähendamise programmi, mis fikseeriti 2014. aastal. Nüüd hakatakse arutama, kuidas heitmete madalam tase, mis Pariisis kokku lepiti, riikide vahel ära jaotatakse. Sealt tulebki väljakutse – kas Eestis on võimalik leida meetmeid, kuidas heitmeid vähendada. Koos analüüsiga sellest, mida see maksab ja kuidas see mõjutab Eesti energiajulgeolekut.

Keskkonnaministri Marko Pomerantsi sõnul liigume oma poliitikaga õiges suunas.

Strateegiates on kirjas meetmed, kuidas Eesti energiapoliitikat nii keskkonna, konkurentsivõime kui ka energiajulgeoleku puhul parandada. Iseküsimus on see, et praegune turusituatsioon on väga erinev sellest situatsioonist, mis oli siis, kui neid arengukavu koostati. Sest põhiosa kavandati juba aastaid tagasi, kui nafta hind oli kõrge. Tuleb läbi vaadata, kas siis fikseeritud põhimõtted ja plaanid kehtivad ka praegu, kus energia hind on odav ja turule on tulemas veelgi uusi tehnoloogiaid. Kas nad toovad samasuguse efekti nagu oodati mõned aastad tagasi.

Kus on meie arengukavade nõrgad kohad?

Üks küsimus on selles, kui tasuvad on põlevkiviõlisse tehtavad investeeringud.

Teine küsimus – praegune elektri vabaturg on väga oluliselt toonud ka siin hindu alla. See loogika, kuidas Eesti elektriturul teha investeeringuid efektiivsuse parandamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks, võib praegu olla mõnevõrra teine. Tasuvus on selliste investeeringute puhul tunduvalt pikem kui veel mõni aasta tagasi. See annab justkui signaali, et energiatõhususe investeeringuid ei peaks tegema. Mis tähendab, et tegelikult peaks riik rohkem panustama selleks, et taolisi investeeringuid tekiks.

Millele peaks praegu keskenduma Balti riikide energiakoostöö?

Peaks vaatama seda, kuidas need uued ühendused (Leedu-Poola, Leedu-Rootsi elektriühendused – toim) nii tööle hakkavad, et turul oleks mõju näha. Need on värskelt käivitunud, kuid Läti ja Leedu hinnad on ikka alles kõrgemad kui Eesti ja Soome hinnad. Turu paindlikkus pole sinna veel kohale jõudnud. Kahepoolsete lepingutega turg justkui toimib, kuid kuidas börsi hind jõuaks Lätis ja Leedus ka tarbijateni adekvaatselt tasemel, seda veel ei ole. Lätis ja Leedus on osale tarbijatele ka hind alles reguleeritud, mis tekitab teistele tarbijatele moonutusi.

Koostöö peaks keskenduma sellele, et teha ühtemoodi regulatsioon kogu elektrituru toimimisele. Siit tuleb teemana kohe esile võimsuse turg, mis sisuliselt tähendab seda, et jaamale makstakse selle eest, et ta on olemas. Näiteks megavatitasuna, mis korjatakse tarbijate käest. Venemaa on võimsuse turu rakendanud, Poola arutab seda. Põhjamaad on saanud hakkama ilma võimsuse turuta.

Mida aga teevad Eesti, Läti ja Leedu? Meil peaks Baltimaades olema ühine poliitika, kuidas sellele lähenetakse. Kas tehakse ühine võimsuse turg või mitte. Kui ei, siis tuleb see selgelt välja öelda, mis tähendab omakorda, et igasuguste uute investeeringute tegemine Baltimaades elektritootmisesse on investoritele väga suure riskiga.

Sellises valguses Leedu tuumajaama projekt …

Sellist investeeringut ilma võimsustasuta ei ole võimalik teha. Eriti kui Venemaal on tuumajaamale selline võimsustasu garanteeritud.

Teine kostöökoht on gaasituru reaalne toimima saamine. Sisuliselt taandub see sellele, mismoodi Läti gaasihoidlat on võimalik kasutada. Seni, kuni Gazpromil on eelisõigus kasutada hoidlat, seni on võrdse konkurentsi tekitamine keeruline.

Kas Eesti maksupoliitikas arvestatakse juba kliima- ja energiapoliitikas toimuvaid muudatusi?

Pigem mitte. Aeg on vähemalt see teemana avada. On näha, et muutusi hakkab turul toimuma palju. Ja kui inimesed hakkavad juba investeerima mingitesse tehnoloogiatesse, siis oleks äärmiselt vale tulla 5 või 10 aasta pärast ja hakata neid takkajärgi maksustama. Kui see on aga ette ära fikseeritud, mingid maksustamise skeemid, siis on ka inimestel tunduvalt lihtsam teha investeerimisotsuseid. Muidu tuleb ühel hetkel jälle õigustatud ootuse teema üles.

Mis maksudest riik ilma jääb?

Võib järjest võtta – elektriaktsiisi teema, kui räägime väikelahendustest, mis ei ole võrguga ühendatud. Siis ressursitasud, millega on seotud keskkonnainvesteeringud. Bensiini ja diisli aktsiis, kui elektriautod tulevad rohkem turule.

Mitme aasta perspektiivis see mõju avaldama hakkab?

Kui vaadata 5-10 aasta perspektiivis, on tehnoloogiad juba päris oluliselt turul. Kui Tesla akutehas saab 2018. a valmis, mis kahekordistab maailmas akude tootmise ja toob hinda oluliselt alla, siis see võib olla väga olulise mõjuga ka Eesti elektritarbijatele.

Kuidas elektrivõrk on muudatusteks valmis?

Praegune süsteem toimib. Samas on näha, et kui tõesti akutehnoloogiad turule tulevad, võib kaugemates kohtades asuvate tarbimispunktide nagu suvilate või maamajade puhul muutuda isoleeritud elektri tarbimine tundvalt atraktiivsemaks kui võrguelekter. See võib üheltpoolt omada positiivset efekti, et kõik ebaefektiivsed tarbimispunkti saaks sellisel juhul üle viia akuga elektritootmise süsteemile, mis vähendaks võrgukadusid. Teisalt - kui väga paljud hakkavad kasutama akulahendusi ja ennast võrgust lahti ühendavad, siis see muudab võrguelektri jälle teiste jaoks kallimaks. Kolmas aspekt – praegu toimub taastuvelektritasu ja elektriaktsiisi korjamine võrgu kaudu. Kui osa tarbijaid ja tootjaid on väljaspool võrku, siis nende käest tulu ei tule.

Kui regulatsioone teha, tuleks nende nüanssidega arvestada, et mis juhtuma hakkab, kui sellised lahendused üha enam turule tulevad.

Probleem on see, et praegu on tootjatel majanduslikult kasulikum ennast võrguga ühendada, sest nad saavad sealt toetust. Tulevikus on aga tehnoloogia juba nii palju odavam, et toetust enam ei maksta. Siis oleks võib-olla majanduslikult efektiivsem see, kui sa ennast võrguga ei ühenda. Praegune subsiidiumide süsteem loob aga olukorra, kus väiksed tootjad on huvitatud võrguga ühendamisest, kuigi tulevikus seda vajadust tegelikult ei pruugi olla.

Kas Eesti peaks oma toetuspoliitika ümber vaatama?

Jah, sest tehnoloogiate ja energia hinnad on väga palju muutunud. Turu loogika on päris palju muutunud. Samas ei saa me seda teha päris üksi, peame arvesse võtma kõiki teisi muudatusi, mis toimuvad Lätis, Leedus, Soomes, Venemaal.

Ja Eesti saab ennast pakkuda ka testimiseks. Aasta lõpuks saab 99,9% tarbijatest tunnimõõtmise, mis annab kõikidele tarbijatele võimaluse hakata jälgima, millal nad elektrit tarbivad. See, kas ja kui palju tarbijad on valmis oma käitumist muutma, kui neil on see info olemas, on alles väga ebaselge. Kas sellel üldse on mingit positiivset mõju. Eesti saab pakkuda selge referentsi, kas tarbijad on valmis oma tarbimist jälgima ja ajatama.