Kuidas vabaneda küberskvottijast?

Domeeninimede lihtne registreerimisprotsess põhjustab seda, et pahatahtlikud isikud saavad süsteemi edukalt ära kasutada. Probleeme põhjustab see nii väikestele ettevõtetele, kellel on raske tasuda ehk isegi ühe domeenivaidlusega seotud lõivu, kui  ka suurtele ettevõtetele, kelle kaubamärkidele äärmiselt sarnaseid domeeninimesid registreeritakse tuhandete kaupa, kirjutab 25. jaanuari Äripäev kuidas-rubriigis.

Õiguskaitsevahendi ja -mehhanismi valikul tasub hoolikalt kaaluda kõikide alternatiivide positiivseid ja negatiivseid külgi, seejärel tegutseda vastavalt enda võimalustele ja ootustele. Parimaks kaitseks on seejuures enda jaoks olulise domeeninime varajane registreerimine, et välistada selle sattumist küberskvottija kätte.

Skvottimise mõistega on kursis paljud – tegemist on sotsiaalse fenomeniga, kus maa-ala või hoone hõivatakse isikute poolt, kes selleks õiguslikku alust ei oma. Skvottijad, nagu neid nimetatakse, on seoses tehnoloogiaajastul toimunud arengutega liikunud küberruumi, omandades seal tähenduse domeeninimede kontekstis. Nimelt võib küberruumis tegutsevaid skvottijaid ehk küberskvottijaid defineerida kui isikuid, kes registreerivad, müüvad või kasutavad domeeninime eesmärgiga kasu lõigata kellegi teise varasemast õigusest, milleks on praktikas enamasti kaubamärk.

Ilmselt on mõistlik ka väiksematel firmadel kaaluda, kas küberskvottijast tulenev materiaalne kahju või potentsiaalne mainerikkumine on suurem kui kulutused, mis paratamatult õiguskaitsevahendite kasutamisega kaasnevad.

Kui sooviks on siiski küberskvottijast vabaneda, tuleb esmalt kindlaks teha domeeninime omanik. Selleks on mõistlik kasutada andmebaasi WHOIS, kust saab andmeid nii domeeninime omaniku ehk registreerija kui ka registripidaja kohta. Eeltoodud andmed on vajalikud kõikide õiguskaitsevahendite kasutamiseks erinevates instantsides, näiteks kohtusse pöördumisel, mis on üks võimalikest mehhanismidest.

Samuti näeb andmebaasist WHOIS, kas tegemist on gTLD (generic Top Level Domain) või ccTLD-ga (country code Top Level Domain), millest sõltub osaliselt edasine asjade käik. Nimelt haldab gTLD-sid nagu .com või .net Interneti Nimede ja Numbrite Määramise Korporatsioon (Internet Corporation for Assigned Names and Numbers, edaspidi ICANN).

Seetõttu kõik gTLD-dega seotud vaidlused lähtuvad ICANN-i protseduurireeglitest, mis on kogutud domeeninimedega seotud vaidluste ühtse lahendamise dokumenti (Uniform Domain Name Dispute Resolution Policy, UDRP). ICANN-i protseduurireegleid kasutades saab pöörduda kolmandate isikute poole, kes pakuvad domeeninimedega seotud vaidluste lahendamise teenust. Kõige populaarsem neist on Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon (World Intellectual Property Organisation, WIPO).

UDRP alusel saab vaidlustuse esitaja nõuda domeeninime üleandmist või tühistamist. Selleks tuleb tõendada ja põhjendada, miks domeeninimi on varasemale õigusele sarnane, miks registreerijal puudub domeeninime suhtes õigustatud huvi ning milles väljendub registreerija pahausksus. Oluline on siinkohal asjaolu, et UDRP alusel loetakse varasemaks õiguseks üksnes kaubamärk, mitte näiteks ärinimi või midagi kolmandat. Seega saab UDRP alusel vaidlustuse esitada vaid isik, kellele kuulub varasem kaubamärk. Muude varasemate õiguste omamisel on võimalik aga pöörduda kohtusse ning ka UDRP-s nimetatud menetluse valimine ei tähenda, et selle lõppedes vaidlust kohtus jätkata ei võiks.

Kui tegemist on aga ccTLD-ga, on registri haldajaks enamasti siseriiklik institutsioon. Näiteks .ee domeeniga seotud registri haldajaks on Eesti Interneti SA. Kuigi mõningate ccTLD-dega seotud vaidluste lahendamine on üle antud ICANN-i süsteemi kuuluvatele vaidluste lahendajatele nagu WIPO, ei ole Eesti seda teinud ning vaidlustusavalduse saab esitada Domeenivaidluste Komisjonile. Protsess ise on aga äärmiselt sarnane – nõue võib samuti olla kas domeeninime üleandmiseks või tühistamiseks ning põhjendada tuleb sarnasust, õigustatud huvi puudumist ning pahausksust. Erinevuseks on siiski see, et varasemaks õiguseks, millele vaidlustaja toetub, võib olla lisaks kaubamärgile ka ärinimi või muu varasem õigus. Menetlus ei välista samuti kohtusse pöördumist pärast menetluse lõppu.

Eeltoodud menetlused on võrreldes kohtutega kindlasti odavamad, ent keerukamate vaidluste puhul on kohtusse pöördumine sisuliselt vältimatu. Küll on aga UDRP alusel vaidlust lahendava asutuse ning Domeenivaidluste Komisjoni poole pöördudes vaja arvestada sellega, et makstud lõivu n-ö võidu korral ei tagastata ega jäeta ka teise poole kanda. Lõivude suurused olenevad vaidlustatavate domeeninimede arvust ning sellest, mitmeliikmelist komisjoni eelistatakse. WIPO-s on üheliikmelise komisjoni hind ühe domeeninime vaidlustamise korral 1500 dollarit ehk umbes 1410 eurot. Domeenivaidluste Komisjoni lõiv samadel tingimustel on 690 eurot.

Veel üheks alternatiivseks võimaluseks on küberskvottijale maksmine, et ta domeeninime üle annaks. Esmapilgul tundub see kõige ebameeldivama variandina, sest miks peaks pahatahtlikule isikule veel pealegi maksma? Iroonilisel kombel võib see osutuda aga oluliselt odavamaks kui UDRP alusel vaidlusi lahendava organi või Domeenivaidluste Komisjoni lõivud, kohtukuludest rääkimata. Sellisel juhul tuleb aga hoolikas olla ning lepingulised suhted kirjalikult reguleerida, et skvottija domeeninime tõepoolest üle annaks.

Autor: Maria Silvia Martinson, patendibüroo RestMark Metida