Tasulised andmed võivad lüüa ettevõtjat

Riikliku statistika näol annab statistikaamet poliitikate kujundajatele tööriista ning arengu peegli. Statistikaamet ei mõtle ise endale ülesandeid välja, vaid need tulevad poliitikakujundajatelt, kellest enamik on siinsamas Eestis, aga märkimisväärne hulk ka Euroopas. Euroopa eri valdkondade poliitikakujundajad (EL, NATO jne) tahavad olla kindlad, et Eesti liigub õiges suunas. ELi statistikasüsteem jälgib, kas liidu kõik statistikaametid tegutsevad statistika tegemisel ühiselt kokku lepitud reeglitele tuginedes ja kas nad teevad kohusetundlikult oma tööd.

Halduskoormuse vähendamisega tegeleva nullbürokraatia ja aruandlus 3.0 projekti kontekstis paistab aga tihti süüdlane statistikaamet. Süü seisneb selles, et statistikaamet täidab poliitikakujundajate antud ülesannet ehk kogub statistika tegemiseks andmeid. Ettevõtete ja erialaliitude nullbürokraatia komisjonile esitatud 300 ettepanekust iga kuues puudutab statistikaametit. Tegelikult aga hoopis neid ministeeriume, kes seda statistikat oma poliitikavaldkonna muutuste mõõtmiseks vajavad. Samas on lühinägelik ütelda, et ainult ministeeriumid infot vajavad, sest küllalt sageli vajavad sama infot ettevõtjad. Tihti vajavad infot küll ministeeriumid, kuid seda selleks, et ettevõtjale mingisugust hüvet pakkuda. Selline näide on teadus- ja arendustegevuse uuring. Nimelt selle uuringu alusel tehakse otsuseid, kas riigi tehtud eraldised teadusvaldkonna finantseerimiseks on asjakohased, tekitavad ettevõtjate arendustegevusega sünergiat ning lõpuks läbi selle annavad vahendeid erinevateks teadusuuringuteks, mis annavad omakorda sisendit ettevõtjate ärihuvide teostamiseks.

Ettevõtjate ja riigiasutuste suur soov on, et ühiskonna ja majanduse arengu mõõtmine toimuks võimalikult märkamatult. Ühelt poolt peaksid riigi andmekogumissüsteemid olema sellised, et ettevõtjatel tuleks võimalikult vähe lisainfot sisestada. Teisalt peaks kõik loodud süsteemid olema tänapäevased ja kiired, hoides kokku ettevõtja väärtuslikku aega. Hea süsteemi saab siis, kui andmed, mida aruandlus 3.0 projektidega üle vaadatakse, saavad kogutud võimalikult detailsel tasandil, mis välistaks vajaduse tulla ettevõtte juurde tagasi ja küsida mõne uuringu tarbeks lisaandmeid. Loomulikult on ametnike lootus, et ettevõtjad ka kavandatava süsteemiga nõustuvad.

Sellegipoolest on asi nii, et kõiki diagnostikaks vajaminevaid andmeid pole kunagi võimalik saada ainult raamatupidamistarkvarast. Näiteks hinnang majanduskeskkonna tulevikumuutustele, mida konjunktuuriinstituut majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel uurib, on ikka juhi või ettevõtte töötaja arvamus ega kajastu kuidagi majandustarkvaras. Samuti on tulevikuprognoosidest maisemate küsimuste puhul – näiteks erinevad efektiivsusnäitajad, nagu põllumeeste hektarisaagid, ei kajastu kuidagi ettevõtte majandustarkvaras. Samas huvi saagikuse vastu pole ainult riigil, vaid seda infot ootavad ka väga paljud teraviljakaubandusega tegelevad ettevõtjad, kelle põhivajadus on kokku saada turu tasakaalu puudutavad numbrid, mille alusel otsustatakse, kui suures koguses peaks Eestist kaupa eksportima. Seega on vältimatu, et osa infost jääb uuringutega kogutavaks.

Riik hakkab ettevõttele andmete esitamise eest maksma?

Hüpotees, et riik võiks ettevõtjatele andmete esitamisega seotud kulutuste eest maksta, on iseenesest täiesti arusaadav, sest see looks soodsa pinnase süsteemiga liitumise tarbeks. Kuid kogutavate andmete eest maksmine on siiski üsna riskantne, sest nagu kirjeldatud, on andmete vajajate hulgas tihti ka ettevõtjad ise ning arvestades statistikaameti töökorraldust, kajastub ostetud andmete maksumus ka väljastatava informatsiooni hinnas. Aga veel enne seda on ju vaja nende riigiasutuste, kes siis andmeid koguvad, eelarvetesse suhteliselt kopsakat lisasummat, mis ei saa ju eriti kuskilt mujalt tulla kui maksude tõstmisest. Seega võib üks väike põhimõtteline muudatus olla üsna suure ja ootamatu mõjuga. Kui veel maksustamise teemat edasi arendada, jõuame paljudes teemavaldkondades, mida riigi avaliku teenusena pakutakse, sisuliselt tasuliste teenusteni. Olgu tegu siis avaliku korra tagamisega, tervishoiuteenuste või teedeehitusega.

Siiski on ettepanekul üks oluline eelis ja see tuleneb põhimõttest, et kui maksad, siis ka jälgid, kuhu raha kulutad. Selline süsteem muudaks ennast järjest efektiivsemaks, kuni tasakaalumomendini, ja sealt edasi oleks tegu vaid raha ühest taskust teise tõstmisega. Seega oleks mõttekas seda rakendada vaid üleminekuajal.

Lähtuvalt eelpool toodust on mõistlik, et igasuguste ettepanekute puhul on oluline teha diagnostikat, kus me parasjagu asume ja kas see, kuhu suundume, on teostatav nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis ning mis on sellise tegevuse majanduslik mõju.