Eesti valitsuse äärmuslik hirm

Ettevõtja Jüri Mõis toetab laenuvõtmist. Tema meelest ei tasu milleski äärmustesse kalduda, kuid Eesti seda praegu just teeb, on äärmuslik mittelaenaja. "Laen aitaks Eesti majandust turgutada. Raha tuleks panustada infrastruktuuri ehitamisse.“

Mõisaga on samas paadis Swedbanki endine investeerimisfondi juht, praegune finantsnõustamisfirma Essentia Capital omanik Peeter Piho. „Tuleks olla loominguline ja mitte karta eristuda. Minu arvates on Eesti majandusajaloo kaks parimat otsust 1992. aasta rahareform ja ettevõtte tulumaksu kaotamine. Mõlemad viidi ellu olukorras, kus paljud kodu- ja eriti välismaised eksperdid olid vastu või pidasid neid võimatuks,“ ütles Piho.

Ka SEB panga peaökonomist Robert Bergqvist ütles, et just Eesti on riik, mis peaks laenu võtma. „Nüüd on valitsuse ülesanne kasutada eelarves olevat ruumi investeeringute tegemiseks, et muutuda konkurentsivõimelisemaks. Teil on suurepärased võimalused. Kui võrrelda teid paljude teiste riikidega, mille eelarved on defitsiidis, millel on väga suur riigivõlg, siis need riigid on sunnitud ettevaatlikud olema,“ rääkis Bergqvist intervjuus Postimehele. „Teie valitsusel on eelarvelist ruumi, mis muutub praeguses majanduskeskkonnas veel tugevamaks, ja see annab teile suurepärase võimaluse. Sellepärast arvan, et te peaksite võtma laenu.“

Sile tee

„Koolid, spordirajatised ja teed – kõik, mis elu paremaks teeb. Need asjad tuleb ära teha ja saab käia mööda siledat teed,“ tegi ettepaneku värske Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa.

Ka LHV suuromanik Rain Lõhmus kiitis laenuvõtmist, kuid rõhutas, et sellel on oma risk: kui on soov teha kiiresti, läheb see rohkem maksma.

„Praegu on tingimused laenu finantseerimiseks väga head. Kui tahaksime ehitada neljarajalist teed Tartusse, siis ideest on vähe. Näiteks peab selge olema ajakulu. Seda ei tasu paari aasta jooksul ehitada, sest see ajab kulud üles. Halb on, et Eesti kui terviku jaoks olulisi plaane, mis muudaks paljude inimeste elu, mina ei tea. Pigem on plaanid seotud ümberjaotamisega,“ rääkis Lõhmus.

Eesti üks jõukamaid ettevõtjaid, Ukrainas tegutsev Hillar Teder käis välja idee, et kui Eesti ettevõtja investeerib väljaspool euroliitu vähemalt 10 miljonit eurot, siis on tal õigus taotleda KredExilt 10 aastat kolmeprotsendilist ekspordikrediiti, mida kasutataks ELi toodangu tarnimiseks samale projektile.

„Mõte on minna turule lähemale. Euroopa suurimad kaupmehed, prantslased Auchan ja Carrefour on rajanud impeeriumi Hiina ja Lõuna-Ameerikasse ja on sellega loonud prantslastele tohutu võimaluse müüa oma toodet lõpptarbijale üle maailma,“ selgitas Teder. „See veab kaasa riigi majandust, sest sarnaste pakkumiste puhul hangitakse ikka omadelt ja töökohad tekivad ettevõtja päritoluriiki. Lähim näide on Soome Prisma Eestis, kes toetab Valio tõusu Eesti suurimaks piimatootjaks.“

Seevastu majandusanalüütik Heido Vitsurile ei meeldi laenumõte, samuti leiab ta, et tee-ehitus ei ole tasuv. „Ei too kaasa majanduskasvu ja ka teemaksuga ei ole võimalik neid kulusid katta.“

Mõis polnud nõus. „See on loll jutt. Kas maanteeaugu parandamine ikka tasub ära? Ei, liiga pikk on tasuvusaeg. No kas on mõistust peas? Infrastruktuuril ei pea tasuvusaega silmas pidama. See on mõtteviisi viga, kui tasuvusajast selle koha peal rääkida.“

Riigi legendid

Peeter Piho sõnul põhineb riigi vastuseis laenu võtmiseks legendidel. Üks neist ütleb, et Eesti on majanduslikult edukas ja selle oluline alus on riigisektori võla ülimadal tase. Eesti valitsussektori võlakoormus oli Eurostati andmetel 2015. aasta kolmanda kvartali seisuga 1,996 miljardit eurot.

„Kui edu kriteeriumiks on majanduskasv, siis buumiaja lõpust ehk 2007. aastast alates jääb Eesti iga metoodika järgi suurelt alla Leedule, Lätile, Bulgaariale, Rumeeniale, Poolale ja Slovakkiale. Riikidele, millest enamikku on eliit harjunud meist selgelt viletsamaks pidama,“ rääkis ta. Piho sõnul oli kuni 2008. aastani võtmesõnaks konvergents, praegu seda väljendit sisuliselt ei kasutata ja samamoodi jätkudes ei ole lootustki elatustaset lääneriikidele lähedasele tasemele tõsta.

Madal võlatase ei ole Piho hinnangul Eesti konkurentsieelis, kuna riigi võlatase juba on suhteliselt kõrge. Riigisektori võla ja SKP suhtest palju olulisem näitaja on majanduse koguvõla tase, sõnas Piho. Ta ütles, et Eesti erasektori võlg moodustas 2014. aasta lõpu seisuga 116 protsenti SKPst, mis Ida-Euroopa ELi liikmetest jääb alla ainult Bulgaariale ja on üle kahe korra kõrgem kui näiteks Leedul.

„Kahte võlga liites liigitub Eesti oma grupis, mis on Põhjamaa-unistusest hoolimata selgelt Kesk- ja Ida-Euroopa, keskmise võlakoormaga riikide hulka. Küsimus, kas konkreetselt riigisektori võlg on seejuures mõne või ka kümnekonna protsendi võrra suurem või väiksem, ei mängi otsustajate silmis erilist rolli.“

Kaht sorti investeeringud

Investeeringud võiks Piho sõnul jagada kaheks. Esimene on investeerimine maksubaasi suurendamiseks, selleks luuakse kõrgemat lisaväärtust pakkuvaid töökohti. „Eeldame, et ühe 2500eurose kuupalgaga töökoha loomiseks tuleb investeerida 100 000 eurot. Oletame muid efekte kõrvale jättes, et selle palga saaja maksab 20% eraisiku tulumaksu ja kulutab kättesaadud raha käibemaksuga maksustatud tarbimisse. Maksudena laekub sellisel juhul 10 000 eurot aastas, misläbi tasub töökoha loomisse tehtud investeering ennast 10 aastaga,” selgitas Piho, tõdedes, et näide on lihtsustatud. „Kuid valitud parameetrite reaalse eluga võrdlemine kinnitab, et sellistes suurusjärkudes mõtlemine on täiesti legitiimne.“

Teine liik investeeringuid on need, mida rahas mõõta on keerulisem. Näiteks infrastruktuuriprojektid. Piho arvates võiks ka kutseharidussüsteemi vormida. „Reaalerialadel on väljaõppinud spetsialistidest terav puudus, samas on paljud saanud ettevalmistuse, millega suurt peale hakata ei ole,“ ütles Piho.

Peaminister vältis vastamist

Peaminister Taavi Rõivas ei soovinud Äripäevale välja pakutud laenuideid hinnata. Peaministri büroo suunas küsimused hoopis riigikogu rahanduskomisjoni esimehele, reformierakondlasele Remo Holsmerile, kes kordas valitsusliidu püsivaid seisukohti. Laen ei saa olla riigile eesmärk omaette, ütles Holsmer. Ta rääkis, et laenuotsus peab olema põhjalikult läbi kaalutud ja laenuraha peab parandama Eesti konkurentsivõimet ning pikaajaliselt "tagasi tootma”.

Ka ei tohiks laenu võtta riigi jooksvate püsikulude nagu inimeste palkamise või maksulaekumiste vähenemise katteks. „See ei ole riigieelarve seisukohalt jätkusuutlik ning seaks eelarved täiendava uue laenu võtmise vajaduse ette.”

Laenuraha kasutamine Tallinna–Tartu maantee ehitamiseks oleks Holsmeri arvates aga ilmselt põhjendatud. “See on ühekordne investeering, mis parandab ühendusi Eesti piires ning võiks kvalifitseeruda “tasuva” projekti alla,” põhjendas Holsmer, kuid leidis siiski ühe ”aga”.

“Aga kõigi infrastruktuuri investeeringute puhul on vaja konkreetseid tasuvusuuringuid, kergekäeliselt laenukoormust suurendada ei saa. Küllap peaks ka Lõuna-Euroopa riikide end hävitav laenupraktika olema meile hoiatuseks. Sellest sõltub lõpuks riigi krediidireiting ning usaldusväärsus investeeringute riiki meelitamisel.”

Enriko Aav: erakordse tegemiseks peab riskima

Maksuameti endine juht, rahvusvahelises valuutafondis töötav Enriko Aav leiab, et Eesti peaks julgema riskida.

Praeguseks neli aastat IMFis eri riikide maksu- ja tolliametitele tehnilist abi korraldanud Aav sõnas, et ühelt poolt on hea, kui Eestil ei ole laenu kukil – kui suur häda käes, saab laenu lihtsamalt –, kuid ometi ei tasu praegu pakutavale rahale kätt otsustavalt ette panna.

Aav leiab, et odava laenu saamiseks ei peaks umbmääraseid ideid rahastama, vaid paika tuleks panna äriplaan. Oluline on ka diskussioon. „See peaks käima selle üle, kuhu Eesti edasi liigub. Maailm ei peatu. Kui tahad eesotsas olla, pead ise kiiremini liikuma. Uusi mõtteid ja lahendusi otsima,“ rääkis Aav. „Diskussioon laenu võtmise üle peab toimuma, samuti peab paika panema mehhanismi, kuidas mitte lubada arutut, populistlikku laenamist.“ 

Eesti areng on Ameerika Ühendriikides elava Aava hinnangul olnud rahuldav. „Poliitikat on aetud õigesti, aga mingites küsimustes on oldud väga konservatiivsed ja jäigad. See on hea, sest tagab stabiilsuse, aga mingi aja tagant tuleb väärtused ümber vaadata. Kui jõuame uuele arengutasemele, on vaja mõelda uutele mängureeglitele,“ soovitas Aav.

Idee, mida laenuga ellu viia, võiks tema sõnul olla väga konkreetne ja mõõdetav – väärt riski võtmist. „Tuleb mõelda, kuidas järgmisele astmele jõuda. Selleks, et teha midagi erakordset, tuleb võtta riske. Riskide mittevõtmine ei pruugi suurepärast hüpet anda.“

Üldiselt vaatab Aav Eestit murelikult. Kui varem oli ta kindel, et Eesti on väga avatud suhtumisega, siis nüüd näib talle vastupidi. „Viimasel ajal on ühiskonnas pinged ja hirmud tekkinud. Palju on pahameelt, mis ei ole hea,“ viitas Aav näiteks hirmule pagulaste ees. „Tuleb olla maailmale rohkem avatud, arvan.“