Vaade Venemaa majandusele: langus jätkub

Järgneb Nestori nädalakommentaar.

Nafta hind kahandab Venemaa majandust ka 2016. aastal. Viimased ajad on idanaabri Venemaa jaoks kõike muud kui kerged. Lisaks poliitiliste suhete halvenemisele Läänega, on nafta dramaatiline odavnemine viinud sügavasse langusesse ka riigi majanduse. 2015. aastal vähenes peamiselt toorainetuludest elatuva riigi SKP 3,7% ja ka selleks aastaks ennustab enamus olulistest prognoosijatest Venemaale 1,5 kuni 2% vahele jäävat majanduslangust.

Nafta tootmine on Venemaal koondunud riigi kätte ja selle hinnal on oluline mõju riigieelarvele. Vaatamata suurele hinnalangusele, moodustasid nafta müügist saadud tulud Venemaa riigieelarvest ka eelmisel aastal üle 40%.

Selleaastane riigieelarve koostati eeldusel, et nafta keskmiseks hinnaks kujuneb 50 dollarit barrelist, jaanuarist tänaseni on barreli keskmine hind olnud aga 35 dollarit. Seetõttu oli valitsus sunnitud eelarvet aasta alguses 10% jagu kärpima. Et võimuolijad ei saa riskida oma valijabaasi väljavihastamisega, pääsesid kärpest pensionid ja riigiteenistujate ning sõjaväelaste palgad.

Viimase uudisena eelarverindel on Venemaa andnud riigi kontrolli all olevatele ettevõtetele käsu maksta vähemalt 50% eelmisel aastal teenitud kasumist dividendidena välja. Sellest sammust loodetakse 2016. aasta riigieelarvesse 100 miljardit rubla lisatulu, kuid nafta hinna tõusuta ootab Venemaad sel aastal suur defitsiit. Doha läbirääkimiste läbikukkumine naftatoodangu külmutamise osas hinnatõusuks kindlust ei anna.

Arengut takistab vähene investeerimine, kahanev rahvastik ja nõrk õiguskord. Venemaa suureks puudujäägiks on olnud võimetus majandust reformida ja sõltuvust toorainetest vähendada. Ekspordi osatähtsus Venemaa SKP-s on alla 30%, millest üle 80% moodustab nafta, maagaasi, metalli jt toorainete väljavedu. Masinad ja seadmed moodustavad Venemaa ekspordist vaid 5% ja ka nende puhul on peamiseks turuks teised SRÜ riigid.

Hoolimata pikast traditsioonist reaalteaduste ja matemaatika alal, ei ole Venemaal sirgunud rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist tööstust ega tehnoloogiaettevõtteid. Küll on paljud Vene päritolu inimesed andnud suure panuse tehnoloogiaettevõtete arengusse teistes riikides. Selles trendis avaldub Venemaa suurim puudujääk – nõrgad institutsioonid ja õigusriigi põhimõtete mittejärgimine. Kui sinu edukus sõltub suhetest kohalike võimumeeste ja õigusmõistjatega, siis on suurt äri mõistlikum teha mujal.

Kuigi rublades arvestatuna Venemaa põhivarainvesteeringud eelmisel aastal kasvasid, on nende tempo raugenud. Väliskapital on riigist pagenud ja sanktsioonid piiravad oluliste tehnoloogiate importi. Investeeringute kärpimine omab Venemaa jaoks seda tõsisemat tagajärge, et tegemist on kiirelt kahaneva rahvastikuga riigiga. Venemaa tööealine elanikkond on viimase 10 aasta jooksul vähenenud umbes 5 miljoni inimese võrra ja langus on lähiaastatel hoogustumas.

Majanduskasvu säilitamiseks peavad olemasolevad töötajad suutma aina rohkem väärtust luua, kuid investeeringuteta on potentsiaal tootlikkuse kasvuks vähene. Tööjõu kahanemisse panustab ka Venemaa helde pensionipoliitika, mille kohaselt saavad naised jääda pensionile juba 55- ja mehed 60aastaselt. Arvestades Vene meeste keskmist eluiga 63 aastat, ei ole just liialt kõrge ka selle tõstmise potentsiaal.

Rubla odavnemine ei ole Venemaa majandusele piisav konkurentsieelis. Venemaa keskpanga tegevus kriisi ohjamisel on asjatundjatelt pälvinud pigem kiitvaid hinnanguid. Sageli kipuvad sarnastesse raskustesse sattunud riigid oma vahetuskurssi hoidma, ostes välisvaluuta eest rahvuslikku valuutat kokku. Enamjaolt on need püüdlused aga asjatud, sest turujõude ei suudeta väärata ja selle asemel kulutatakse väärtuslikud valuutareservid.

Keskpanga valmisolek lasta turul rubla hinna üle otsustada, on Venemaa rahvusvaluuta väärtust drastiliselt kahandanud. Kui tippaegadel maksis dollar alla 30 rubla, siis selle aasta veebruaris langes vahetuskurss isegi 80 rublani dollarist. Tänaseks on kurss tõusnud 66 rublani dollarist. Rubla odavnemise tõttu on oluliselt kasvanud importkaupade hinnad, mistõttu küündis inflatsioon 2015. aastal 15,5%-ni. Kõrge inflatsioon tähendab omakorda reaalsissetulekute olulist vähenemist. Inflatsiooni piiramiseks on keskpank tõstnud peamise intressimäära 11%-le, mille tulemusena peaks 2016. aastal hinnakasv alanema 8% piirimaile.

Ettevõtete kasvuplaanidele mõjub kõrge intressimäär justkui gravitatsioonijõu äkiline suurenemine. Eksportivate ettevõtete marginaalse osatähtsuse tõttu majanduses ei anna rubla odavnemine ka olulist konkurentsieelist. Küll on sisseostuhindade kasv olnud raske ettevõtetele, kes vajaliku tootmissisendi peavad mujalt importima.

Väheste eksportivate ettevõtete jaoks, kellele tasutakse välisvaluutas, on olukord loomulikult kasulik, sest kohaliku tootmissisendi ja tööjõu hind on suhtelisel skaalal märkimisväärselt odavam. Dollarites teenitud tulu on ka üks peapõhjuseid, miks on Venemaa naftatööstus kriisile niivõrd hästi vastu pidanud.

Markiti ostujuhtide uuring näitab negatiivse trendi süvenemist tööstuses – indeks kahanes märtsis 48,3 punkti tasemele. Tase alla 50 punkti väljendab toodangu kahanemist ja sellest allpool püsib indeks juba alates eelmise aasta detsembrist. Tööstuse olukorra halvenemine omab negatiivseid tagajärgi ka seni majanduslangusele üllatavalt rahulikult reageerinud tööturul.

Sassis suhted Läänega ja vastastikku kehtestatud sanktsioonid on Venemaalt välja viinud üle 200 miljardi dollari väärtuses kapitali ja pidurdanud investeeringuid. Kuigi piirangute tõttu ei pääse teatud sektorites ettevõtted ligi vajalikule tehnoloogiale ja Vene tarbijad on pidanud toiduainete impordikeelu tõttu ümber vaatama oma tarbimisharjumused, võib vähemalt teoreetiliselt piiratud konkurents ka kohalikku ettevõtlust toetada.

Kui siiani on inimesed eelistanud paremaid välismaiseid tooteid, siis nüüd on nad sunnitud leidma Vene päritolu alternatiive. Iseenesest annab see kohalikule tööstusele lisakapitali ja võimaluse tegeleda tootearendusega, et konkurentsi taastumisel olla varasemast tugevam. Tulemusi saab mõõta siis, kui turg ühel päeval taas avaneb.

Venemaa pikaajalise majandusedu eeldus on õigusriik. Venemaa majanduse tõusud ja mõõnad on seotud sellega, kui palju ollakse maailmaturul valmis toorainete eest maksma. Kuigi riigi juhtkond näib mõistvat vajadust riigi majandust moderniseerida, siis ei ole seda senini krooninud edu. Kuni lokkab korruptsioon ja äritegemise edukuse puhul on headest mõtetest olulisemad tutvused ametnikkonnas, siis puudub Venemaa parimatel peadel motivatsioon end koduriigis realiseerida.

Pika reaalteaduste traditsiooniga riigis on tehnoloogial põhineva majandusarengu jaoks oluliselt suurem potentsiaal kui mitmel teisel areneval suurriigil, millest Venemaaga ühe täheühendi all räägitakse. Kahjuks ei näita riigi poliitiline areng ühtegi märki, et paremad ajad idanaabri juurde lähiajal saabumas oleks.