Venelanna Nice’is: oleksin nagu sattunud kohutavasse mängu

Ta jutustas: Kui kõik see juhtuma hakkas, istusime  Promenade des Anglais’l restoranis, selline väike koht klaasi taga, nagu vitriin. Äkki nägime jooksvat inimmassi, inimesed tunglesid vastu meie restorani klaasi, pressisid sisse. Klaas ei pidanud vastu, purunes, rahvas paiskus sisse, inimesed hakkasid kukkuma, trügima, lendasid lauad, toolid. Sekundiga oli saanud restoranist segadus. Kaotasin möllus mehe ja sõbrad, sest ühel hetkel olid kõik laiali jooksnud.

Keegi ei mõistnud, mis toimub, kõik lihtsalt jooksid ja karjusid. Ettekandja hõikas mulle, et tuleb peitu minna maa-alusesse parklasse, aga mina mõtlesin, et ilmselt ei tasu, ja jooksin koos massiga kaldapealsele edasi sadama poole. Alles mitme minuti pärast sain sõpradele helistada ja hakkasin jooksma nende juurde läbi linna. Ümberringi olid ainult jooksvad inimesed. Oli tunne, nagu oleksin sattunud mingisse väga kohutavasse mängu – igal pool lukus trepikojad, kinnised kauplused, kitsad tänavad tundusid veelgi kitsamatena.

Varsti helistas mulle sõbranna, kes oli vaadanud ilutulestikku oma korteri rõdul Promenade des Anglais’l. Tema nägi, kuidas veok, mis tuli lennujaama poolt, rammis sõna otseses mõttes rahvamassi, kes oli kogunenud kaldapealsele. Kaldapealsele, alates hotellist Negresco, oli kogunenud väga palju inimesi, seisti suures summas, kõik olid ilutulestikku vaatama tulnud – ja see on vaatamiseks just kõige parem koht. Sekundid hiljem kostus karjumine ja inimesed jooksid, kes kuhu: kes edasi mööda kaldapealset, kes pööras kõrvale, mass sõna otseses mõttes tiris inimesed randa, promenaadi äärelt hüpati alla üksteisele selga, püüti leida ohutut paika, olgu selleks või meri.

Mõned inimesed, kes nägid mind telefoniga rääkimas, tulid mu juurde – hiinlased, ameeriklased, sakslased, venelased –, kõik küsisid, mis toimub. Keegi ei suutnud juhtunut uskuda, arvati, et ilmselt hakkas autojuhil paha ja ta kaotas auto üle juhitavuse. Me ei suutnud ega tahtnud uskuda, et see oli massimõrvari ettekavatsetud tegu.

Täna on Nice’is väga vaikne – minu maja akende all on park, kuhu tavaliselt juba varahommikust kogunevad emad lastega. Täna on see tühi. Kuid ma näen, et inimesed on tulnud tänavatele ja liiguvad, sest prantslased ei anna nii lihtsalt alla, nende loomuses pole lasta ennast hirmutada. Aga jah, meil kõigil on hirm ja valus.