Laenamisel ei maksa Soomest eeskuju võtta

Jooksvateks kulutusteks Eesti kindlasti laenu võtma ei asu, kinnitas endine rahandusminister ja praegune riigikogu liige Maris Lauri. Eurostati värsketest andmetest selgus, et Eesti niigi Euroopa Liidu kõige väiksem riigivõlg vähenes tänavu esimeses kvartalis veelgi, seda küll vaid 0,4 protsendipunkti võrra.

Rahandusministeeriumi pressiosakonnast öeldi, et valitsussektori võlakoormus on vähenenud seetõttu, et võetud laene on jooksvalt tagasi makstud ja uusi laene pole võetud. Samuti on oma laenukoormust vähendanud kohalikud omavalitsused, mille eelarved on kokku nii tänavu kui ka mullu olnud ülejäägis.

Maris Lauri ütles, et kui meil on vaja, siis investeeringute jaoks kindlasti tuleb laenu võtta. Tema sõnul on Eestil laenulepingud rahvusvaheliste institutsioonidega olemas, kust saab jooksvateks investeeringuteks laenu võtta, näiteks Euroopa Investeerimispangaga.

„On täitsa võimalik, et laenusummad kasvavad aja sees, aga see on investeerimiseks, selleks, et ELi vahendeid edukalt kasutada,“ lausus Lauri. Olemasolevad laenud on Lauri sõnul võetud konkreetsete projektide finantseerimiseks. Vastavalt sellele, kuidas need projektid edenevad, nii neid laenusummasid ka kasutatakse. „Kui aga tekib vajadus, eks valitsus arutab ja siis analüüsitakse, kas võetakse laenu juurde või mitte. See oleneb kõik olukorrast ja vajadusest,“ märkis Lauri.

Selle peale, et naabrid erinevalt meist raha juurde laenavad, ütles Lauri, et Soome on endaga hädas ja temalt nõutakse laenude kokkutõmbamist, teda ei võtaks Lauri eeskujuks.

Läti-Leedu puhul on tema sõnul raske kommenteerida, teadmata, mis põhjusel laenu võeti. „Ma arvan, et siin on valdavalt tegemist investeeringute jaoks laenu võtmisega,“ uskus Lauri. Läti puhul tuleb tema sõnul kindlasti meeles pidada, et märkimisväärne osa laenust tuleneb 2008. aasta lõpust ja 2009. aastast, kus nad sattusid finantskriisi ajal ikka väga tõsistesse raskustesse.

Kattel: valitsus ei taha põhimõtteliselt võlga kasvatada

Lauri endine kolleeg Swedbankist Peeter Piho nõustus Lauriga, et kindlasti tuleb mõistlikult läbi kaaluda, milleks ja kui palju laenu võtta ning kui palju sealt tagasi tuleb. Täiesti lihtne lähenemine on tema sõnul see, et täiendav maksulaekumine tuleb peaasjalikult sellest, kas ja kui palju õnnestub kõrgelt makstud töökohti juurde luua.

Samas leidis praegune ettevõtja, et olukorras, kus raha on võimalik laenata ja seda põhimõtteliselt ilma kuludeta, siis selle võimaluse kasutamata jätmine ei ole tark tegu. Piho möönis, et mittelaenajate pooldajate kõige mõistlikum argument ongi konkurentsitult see, et laenu tuleb võtta siis, kui on teada, kuhu seda raha kasutada. Kui ei ole kuskil kasutada, siis ei tohi ka võtta, lisas ta.

„Aga ringleb ju kõikvõimalikke ettepanekuid, mida on ka Äripäev kajastanud erinevatel aegadel. Erinevate võimaluste üle ei peeta isegi tõsist debatti,“ oli mees nördinud. Piho ise arvas, et infrastruktuuri ehitus on kõige tähtsam asi, kus kindlasti tuleks võtta laenu, kui võimalust on.

TTÜ majandusteadlane Rainer Kattel leidis, et osaliselt riigivõla kahanemise põhjus ka ideoloogiline: valitsus ei taha põhimõtteliselt võlga kasvatada. Pigem on võetud reserve kasutusele kui võlga võetud. „Eks see on see küsimus, et reservid on ilmselt veel odavam raha kui võlg,“ lausus ta.

Katteli arvates peab olema idee, mida selle võlaga teha, mis on ka peamine küsimus, miks seda ei ole tahetud võtta. „Kasutatakse struktuurifondide raha investeeringuteks, aga oma võlaga võib-olla ei osataks midagi peale hakata. See tundub kõige suurem hirm olevat,“ lausus Kattel.

Teisest küljest jooksvaid kulusid ei ole muidugi mõtet võlaga katta. „Infrastruktuuri läheb nagunii palju investeeringuid, aga mis puudutab ettevõtlust ja tehnoloogiat, siis sinna võiks kindlasti investeeringuid juurde saada,“ leidis ta.