Aku Sorainen: ülikooliharidust ihaldatakse liiga palju

Aku Soraineni võib pidada Eesti fänniks. Kui ta parajasti oma Tallinnas Vabaduse väljakul asuvas advokaadibüroos tööd ei raba, on ta Viljandimaal oma suvekodu renoveerimas.

Seni on läinud väga hästi. Praegu tundub, et kõikides meie kontorites tuleb läbi aegade parim aasta. Nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Valgevenes. Suuri tehinguid on olnud. Eelmisel nädalal tuli avalikuks Nordea ja DNB ühinemine, milles meie suurt rolli mängisime. Natuke varem oli Northern Horizon Capitali IPOga turule minek.

Terve firma käibes suudavad vaid väga üksikud tehingud moodustada üle 5%. Ma arvan, et see konkreetne projekt moodustas meie firma käibest 5–10%. Kindlasti alla kümne protsendi.

Seda ma ei saa öelda.

Firma peab olema väga hästi rahastatud. Kogu aeg peab olema väga tugeva vundamendi peal. Ja kui sellise juhtimise tulemusena jääb miskit üle, siis selle maksame dividendidena välja. Kõige rohkem investeerime me inimestesse, koolitustesse. Meie suvepäevad olid Lätis, 230 inimest kõikidest kontoritest oli kohal. See oli intensiivne koolitusüritus. Ja mis seal salata, õhtuti olid toredad peod. Aga see kõik ongi selle jaoks, et inimesed suhtleksid omavahel, see tagab regionaalsete projektide jaoks tõhusa koostöö. Ka ITsse investeerime me palju. Pool miljonit eurot läheb ühe praeguse arendusprojekti peale. Järgmiseks aastaks oleme planeerinud miljoni. Erakordselt suuri investeeringuid ei ole paari viimase aasta jooksul kavas teha.

Igas riigis, kus me tegutseme, toimub järjepidev laienemine, aga uutesse riikidesse ei ole meil plaanis siseneda. Igas riigis, kus me tegutseme, tahame me olla tipptegijad. Praegu oleme neljas riigis, kus tegutseme, tipptegijad. Me ei taha minna enne uude riiki, kui meil ei ole täit veendumust, et meil on perspektiiv saada riigis juhtivaks advokaadibürooks. Paljudes muudes riikides teevad sealsed juhtivad bürood meiega koostööd ja kui me hakkaks nendega konkureerima, siis see tähendaks, et koostöö ja seeläbi tulud selgelt väheneksid. Peab olema väga hoolikas, kuhu minna edasi. Ja kas üldse tasub? Praeguse strateegia järgi ei ole meil vajadust laieneda.

Tänavu liitus meiega kaks uut partnerit. Ei tea, mis üllatusi aasta lõpp toob. Loodame, et saame ka järgmisel aastal mõne uue partneri.

On selliseid ettevõtteid, keda ma ise imetlen. Ja on selliseid, kes suudavad edukalt eksportida. Ükskõik mida ja ükskõik kuhu. Kui nad suudavad siseneda võõrastele turgudele, siis nemad pälvivad minu imetluse. Neid ettevõtteid on Eestis praegu ja ka lisandub. Näiteks jäi mulle Äripäevast eelmisel nädalal silma üks väike-ettevõtja, kes müüb USA turule jalgrattaid kõrge hinnaga. Ta rääkis sellest, kuidas ei saa müüa oma kaupa odavalt, sest odavat kaupa keegi ei osta. Kõlab väga hästi ja tuttavalt! See, et keegi on oma kauba või teenuse üle uhke, teeb asja südamega ning küsib seejuures õiglast hinda on väga sarnane meie advokaadibüroo filosoofiaga.

Väga head. Eesti on väike. Paindlik. Korruptsioon on kontrolli all. Infrastruktuur töötab. Ja need on väga head eeltingimused. Kõik eeldused on olemas, et olla väga edukas väikeriik. Muidugi on palju asju, millega võiks rohkem tegeleda. Praegu räägitakse palju stagnatsioonist. Minu arust on viimased kümme, ütleme kaheksa aastat olnud kogu maailm stagnatsioonis. Ja Eesti on osa sellest. Ma ei ole küll näinud erakordset pidurdamist.

Palju räägitakse tööjõu vabast liikumisest. Minu arust oleme meie siin Eestis saanud valesti aru, mida see tähendab. Me saame aru, et eestlased võivad minna laia maailma tööle. Aga see on ühesuunaline liiklus. Ühesuunaline liiklus ei anna Eesti riigile ja majandusele midagi juurde. Muidugi on meil olnud õnn saada paljud inimesed Eestisse tagasi oma uute teadmiste ja kogemustega. Need inimesed on meie ühiskonda ja majandust palju aidanud. Aga minu arust peaksime tööjõu vaba liikumist mõistma nii – kes on see talent, keda me Eestisse ootame, ja kuidas muuta Eesti võõramaisele talendile ahvatlevaks.

Sel aastal olen palju rootslastega kokku puutunud. Investeerimispankuritega näiteks. Ja ma olen pannud tähele, et näiteks neljast, kellega olen pidanud kõige rohkem lävima, üks on Serbia, üks Pakistani taustaga ja üks Türgi taustaga. Ja üks on rootslane. Kuid ometi räägivad kõik väga hästi rootsi keelt ja on väga edukad oma valdkonnas. Rootsi on asjast õigesti aru saanud.

Need on väiksed nüansid. Sotsiaalmaksu lagi. Saaks võõramaised spetsialiste siia kas või lühikeseks ajaks. Et nad harjuksid siin elama, osa neist kindlasti ka jääks. Praegu on aga sotsiaalmaks nii suur kulu, et isegi kui mõni spetsialist kaaluks siia tulekut, jääb ta just kõrgete maksude pärast tulemata. Ja üldse on üldine valmisolek võtta vastu välismaiseid spetsialiste nõrk. Ettevõtjad peaksid avardama oma maailmavaadet. Riik peaks vaatama, kas siin on pakkuda lasteaedu ja koole, et vähemalt esialgu võõrkeelt rääkides saaks pere siin hakkama. Eesti tuleb teha atraktiivsemaks nendele inimestele, keda me siia tahame.

Meil on olnud läbi aastate küllaltki palju välismaa taustaga advokaate. Praegu on meie Tallinna kontoris üks argentiinlane, mullu oli ameeriklasest praktikant.

Ma olen palju mõelnud sellele, et Eesti rahva tugevuseks on õppimine. See on au sees. Pärast keskkooli tahetakse kindlasti minna ülikooli. Selline asi paneb uskuma rahvasse ja riiki, kui rahvas tahab ennast harida. Nõnda ei jää me rahvusvahelises võistluses teistest maha. Aga ülikooliharidust ihaldatakse vahest liiga palju. Eestis on puudus kesktaseme juhtidest ja spetsialistidest. Olen kokku puutunud mitme tehaseomanikuga ja tõdenud, et ühiskonnas valitseb arusaam, et kui sa ei lähe ülikooli, oled justkui põrunud ja jääd lihtsalt töötajaks. Aga töötaja ja ettevõtja vahel on tohutu ruum, mis meil ei ole võib-olla nii hästi täidetud kui paljudes teistes riikides. Väga uhke on ju olla väga hea spetsialist mingis valdkonnas, mis ei eelda ülikooliharidust. Aga sellest ei räägita. Ole meister. Ükskõik, mis valdkonnas. Nagu näiteks Šveitsis – alustades kelladest ja lõpetades peenmehaanikaga, mida veetakse üle kogu maailma. Ja selleks ei pea ju olema tingimata ülikooliharidus! Ometi aitab see riigil olla väga edukas ekspordiriik.

Tuleb promoda seda, et inimene ei põru elus, kui ta ei saa ülikooli. Mäletate Harri Egipti? Reklaamitegijat? Vaadake, kuidas tema nõukogude ajal tehtud videodes promotakse ametikoole! Siiamaani on meeles need reklaamid! Ülilahedad videod. Ma ei ole kuskil midagi sarnast näinud. Ei räägita sellest kutseharidusest või rakenduslikust kõrgharidusest väga. Võimalusi on nii kutsekooli kui ka ülikooli lõpetajal ju sama palju.

Ma olen lugenud, et ennustatakse 5%-list palgatõusu. Kui palgad tõusevad, siis paraku peab ka tootlikkus tõusma. Eestis on veel tükk tegemist, et me suudaks olla sama produktiivsed inimese kohta kui näiteks Lääne-Euroopas. Kuigi me töötame ajaliselt rohkem kui Põhjamaades, siis ikkagi on inimesed Põhjamaades produktiivsemad. Mina näen, et asi on töökorralduses. Meil ei ole siin piisavalt keskastmespetsialisti kompetentsi. Tootmises tekivad tõrked või ei ole töö õigesti organiseeritud. Selle tõttu ongi meie produktiivsus madalam.

Mulle pakub eelkõige rõõmu see, kui oleme suutnud mõnelt kliendilt mure ära võtta ja lahendada tema vajadused. See pakub väga palju rõõmu. Üldiselt kõik kordaminekud ikkagi. Öösiti hoiab mind üleval eelkõige minu ebakindlus. Kui ma olen midagi delegeerinud, siis ma ikkagi muretsen, et kas see inimene sai mu palve kätte ja kas ta sai kõigest samamoodi aru. Ma toonitan meie töötajatele, et kui keegi kellelegi midagi delegeerib, siis ta peab saatma vastu kas või ühesõnalise kirja, et ta sai asja kätte ja tegeleb. Aga kui ta ei vasta mitte midagi, siis ma ärkangi öösel üles ja mõtlen, kas kõik on korras.

See on minu jaoks väga huvitav ja ka raske küsimus. Minu hea partner Allar Jõks saaks kindlasti väga hästi hakkama presidendiametis. Samas ma tunnen ka Mailis Repsi, kuna ta on mu teise partneri abikaasa. Ma tean ka Mailis Repsi ülitubli ja pühendunud naisena kõiges, mida ta teeb. Marina Kaljurand oli esimene eestlane, keda ma kohtasin aastal 1991, kui ma Lapimaa ülikoolis õppisin. Magistritööks valisin Balti majandusseaduse ja Marina Kaljurand aitas mind selles. Novembris läksin läbi Tallinna Vilniusesse. Seal oli juuratudengite konverents, tegin tööd oma magistritöö jaoks. Tagasi tulles, suht kurnatuna öisest bussireisist, kutsus Marina Kaljurand mind välisministeeriumisse. Ta töötas seal parajasti. Sain minna dušši alla. Seal oli Väino Väljase dušikabiin, mis oli üleni marmorist. Kõige uhkem dušikabiin, mida ma olin kunagi näinud! Aga ainult külma vett tuli. Aeg olid selline, et dušikabiin oli uhke, aga vesi oli külm. Pärast viis Marina mind veel sadamasse, nii et mul on väga head mälestused. Siim Kallast tunnen ma ka kümme viimast aastat. Üks mu esimesi Eesti sõpru oli Henrik Hololei, kes oli Siim Kallase kabinetiülem. Kõik kandidaadid saaksid hästi hakkama. Ütleme nii, et võrreldes mõne väga suure riigiga, kus toimuvad samal ajal presidendivalimised, tundub mulle, et meil on rohkem heade variantide hulgast valida kui nendel.

Ma ei oska midagi arvata sellest. Brexiti kohta ma midagi arvasin ja seegi läks viltu. Ma rohkem ei ennustaks neid globaalseid trende.

(kokutab üllatusest) Mina .. mina ei ole poliitiline inimene. Ma ajan oma asja ja teen seda nii hästi kui võimalik.

Mul ei ole sellist ühiskondlikku kutsumust. Ma püüan oma väikses liivakastis aidata Eestit edasi nii palju, kui suudan.

Äri peab väga pühendunult ja fokuseeritult tegema. Kui Eestis vallandus 2008. aastal majanduskriis ning paljud firmad pankrotti läksid, siis üks küllaltki ühine joon oli neil see, et omanikud olid väga edukatel eelnenud aastatel oma tähelepanu hajutanud. Olid hakanud kõige muuga tegelema kui nende põhiäri. See on ettevõtluse number 1 teadmine, et omanik peab olema väga keskendunud ja fokuseeritud sellele, mida ta parasjagu teeb. Punkt 2 on inimesed. Tuleb hoolega jälgida, keda oma firmasse kutsuda ja et oleks vastastikused ootused täidetud. Ja tööd peab tegema! Kui need kolm asja on paigas, siis on iga ettevõte edukas. Ma arvan, et Eestis on selliseid ettevõtjaid väga palju, kes sihikindlalt arendusega tegelevad. Ma soovin neile kindlasti edu ja õnne!

Eks te olete Äripäevast osanud õigesti kutsuda mind ja veenda, et minu kohalolek on vajalik. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga käin ma vähem konverentsidel. Eks Äriplaan ole üks väga hea konverents ja sinna tasub tulla. Ma arvan, et iga esineja seal laval on nii hea, et tema pärast üks vaba päev võtta. 

Autor: Marili Niidumaa, Äripäeva konverentsid