Restoranitest: Eriline atmosfäär, aga kõikuv teenindus

Menüü lookleb turvaliselt Itaalia kulinaarsel maastikul: algab Parma singi ja meloniga, bruschetta’de ja mozzarella salatiga, põikab tummistesse suppidesse, käib läbi pastaroad ja risotod, vahepeal pakub üllatavamaid vaateid pearoogade näol ja jõuab lõpuks tiramisuni välja.

Restoran on õhtu õhtu järel rahvast täis, nii et tegijad võivad ilmselt rahul olla. Kõik toidud, mis on õnnestunud seni proovida, on pakkunud meeldivaid elamusi, aga sellele vaatamata kribeleb minus väike häiriv mõtteke: sellises keskkonnas oleksin ma rohkem kui kusagil mujal valmis võtma suuremaid riske, valmis uudseteks kulinaarseteks katsetusteks.

Ega ma taha sellega öelda, et toit oleks igav või et üllatusi üldse polnud. Vastupidi. Raviooli oli XXL-mõõdus ja täidise üks komponent on 50 kraadi juures küpsetatud munakollane. Tomatid olid pärit turult ja see on ka menüüsse kirja pandud. Praetud huntahvena juurde pakuti ­aurutatud fenkolit – mõlemad meie restoranides õige harv nähtus. Nii et igati meeldiv valik, milles maitseid, tekstuure, vorme ja värve.

Teeninduse tase kui Ameerika mäed

Teeninduse tase käib minu kahe külastuse põhjal aga üles ja alla nagu Ameerika mägedes. Esimesel korral sujus kõik täiuslikult. Eelroad jõudsid lauda enne, kui õieti ootama jõudsime hakata. Ükski toidu-joogi kokkusobitamise küsimus teenindajat ei üllatanud, sellega on eriti head tööd tehtud.

Teisel korral aga oleks nagu sattunud hoopis teise restorani. Esimese poole tunni jooksul jõuti tuua ainult joogid, kusjuures valge vein oli soe ja läks ümbervahetamisele. Kolmekümne viiendal minutil tuli ettekandja ja küsis, kas võib menüüd nüüd ära viia. Ei tahtnud neist kuidagi loobuda – meie söögisoove polnud veel kellelgi olnud mahti küsida. Siis saime vähemalt korvitäie saia, see maitses hea. Tasapisi, pikkade vahedega tulid ka toidud, aga enne magustoitu lõppes meie kannatus ja tulime ära. Klaas punast veini, mille kelner pika ootamise kompensatsiooniks restorani poolt välja pakkus, oli oma täies hinnas aga arvel ikkagi kirjas.

Ei saa salata, et mõni üürike hetk, mis õnnestus kelneriga veeta, oli meeldiv. Noormehes oli isikupära ja oma tööd paistis ta tundvat, aga vähemalt sel õhtul käis see tal üle jõu – paar töötajat olla puudu ja maja täis, vabandas ta. (Maja oli täis ka esimesel korral, täpsustan).

Toit oli aga endiselt hea. Neile, kel nahk piisavalt paks, et kõikuvale teenindustasemele vastu panna, julgen küll Korstnat soovitada. Eriline atmosfäär, veinivalik ja ka maitsvad toidud on seda väärt.