Suri Kuuba legendaarne juht Fidel Castro

„Olen siin, et öelda meie rahvale, meie sõpradele Ameerikas ja maailmas, et täna, 25. novembril 2016 kell 22.29 (Eesti aja järgi 5.29 laupäeva hommikul – toim) suri Kuuba revolutsiooni juht Fidel Castro Ruz,“ teatas ta ja lisas, et vastavalt viimsele soovile Fidel Castro kremeeritakse.

Teada on, et Castro tuhastatakse laupäeva "varastel tundidel" ning matus toimub 4. detsembril Santiago de Cubas. Riigis kuulutati välja üheksapäevane lein.

Fidel Castro sündis 13. augustil 1926 jõukas peres, 1945 astus Havanna ülikooli, kus sai juristi hariduse. Ülikoolipäevil alustas ta poliitilist tegevust ja esines kriitiliselt riigi diktaatori Fulgencio Batista vastu.

Aastal 1953 osales ta rünnakus sõjaväekasarmutele, mille eest vahistati ja mõisteti vangi. Kohtuprotsessi viimasel istungil esines muljetavaldava kõnega, mille lõpetas sõnadega: „Ajalugu õigustab mind.“ Vanglast vabanes ta 1955. aastal üleüldise amnestia korras.

Samal aastal emigreeris ta Mehhikosse, kus alustas ülestõusu ettevalmistamist. Rajas „26. juuli liikumise“ ja valmistus kukutama Batista režiimi.

Novembris 1956 suundusid Kuuba revolutsionäärid Fideli juhtimisel mootorjahil Granma Kuubale, sama aasta detsembris said Fidelist, tema vennast Raulist ja argentiinlasest arstist Ernesto Che Guevarast Batista vastu algatatud revolutsioonilise liikumise juhid.

Pärast revolutsiooni võitu jaanuaris 1959 sai Fidelist Kuuba peaminister, kes hakkas looma sõbralikke suhteid Nõukogude Liiduga. Sõpruse kinnituseks on rida kõrgeid tunnustusi: 1961. aastal andis Nõukogude Liit Castrole rahvusvahelise Lenini preemia „rahu tugevdamise eest rahvaste vahel“, 1963. aastal sai temast Nõukogude Liidu kangelane. Endine punaimpeerium tunnustas teda kahe Lenini ordeni, Kuldtähe ning Oktoobrirevolutsiooni ordeniga.

Ajal, kui Moskva talle „rahupreemiaid“ jagas, hoidis Castro 1962. aastal kogu maailma pinges nn Kuuba raketikriisiga, mis viis maailma kolmanda maailmasõja lävele, kui ilmnes, et Nõukogude Liit ehitab Kuubale raketibaasi. Kriis leevenes pärast seda, kui NSV Liit lubas, et ei paiguta Kuubale rakette, samas aga nõudis, et USA hoiaks Türgist eemale.

Olles riigis sisse seadnud tsentraliseeritud plaanimajanduse, riigistas Castro jõukate, s.h ameeriklaste ja teiste välismaalaste vara. See tõi kaasa majandusembargo ja USA valitsuse katsed Castrot kukutada. Taas tuli abi Nõukogude Liidust, kellest sai USA asemel Kuuba olulisim kaubanduspartner. Samal ajal aga algas massiline põgenemine riigist, mis on tänaseks loonud USAs arvestatava Kuuba põgenike kogukonna.

Aastal 1965, saades Kuuba kommunistliku partei esimeseks sekretäriks, muutis Castro riigi üheparteiliseks sotsialistlikuks vabariigiks. 1976 kuni 2008 aastail oli ta ühel ajal Riiginõukogu ja Ministrite Nõukogu juht ning ka vägede ülemjuhataja.

Murrangulised 1990ndad jätsid pärast NSV Liidu lagunemist Castro üha suuremasse isolatsiooni. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järel langes saareriik sügavasse kriisi. Sotsialistlik plaanimajandus ei toiminud, puudus finantstoetus ja elanikkond vaesus. Ükski katse tugevdada rahva „revolutsioonivaimu“ ei suutnud asendada elementaarsete kaupade puudust.

Suure vaevaga õnnestus Fidelil peatada väljarändevool ja mässud. Ja üha enam näitas ennast revolutsiooni tumedam pool: igasugune opositsioon lämmatati halastamatult, dissidendid heideti vanglasse. „Vabaduse saar“ muutus justkui koonduslaagriks.

19. veebruaril 2008 teatas Castro, et loobub uueks ametiajaks Riiginõukogu juhiks ja vägede ülemjuhatajaks kandideerimast. 24. veebruaril 2008 valis Rahvusassamblee Kuuba uueks juhiks tema noorema venna Raul Castro. Aprillis 2011 loobus Castro ametlikult ka Kuuba kommunistliku partei esimese sekretäri kohast, ja ka need volitused läksid tema vennale.

Castro elas üle 11 Ameerika Ühendriikide presidenti ning Guinnessi rekordiraamatu andmeil on talle tehtud rekordilised 638 tapmiskatset.