Pruulijate arv kasvab kui pärmi peal

Artikkel

- Uudised
- Väinu Rozental
- 14. veebruar 2017 kell 5:15
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pruulijate arv kasvab kui pärmi peal
Väikepruulikodade arv on kolme aastaga suurenenud kordades – osaliselt tänu sellele, et väiketootjale esitatavaid tingimusi on leevendatud, ent õllemeistrid ise peavad olulisemaks põhjuseks tärganud õllekultuuri ja tarbija huvi käsitööõlle vastu.
33väiketootjale on maksuamet väljastanud aktsiisilao pidamise õiguse. 2014. aasta algul oli selliseid väiketootjaid alla kümne.
Kui 2014. aasta algul oli aktsiisilao loaga tegutsejaid veidi alla kümne, siis praegu on maksuamet väljastanud aktsiisilao pidamise õiguse 33 väiketootjale. „Neist 13 on päris pisikesed ehk sellised, kes ei rendi tootmisruume, vaid toodavad oma kodumajapidamises – kas siis garaažis, keldris või mõnes muus eraldatud ruumis,“ täpsustas maksuameti maksude osakonna aktsiiside talituse peaspetsialist Marietta Loorents.
Vastavalt 2012. aasta aprillis jõustunud aktsiisiseaduse muudatusele lihtsustati väiketootjale esitatavaid tingimusi aktsiisilao pidamisel: ta ei pea olema hinnatud pädevaks alkoholi koguse mõõtjaks ja üldjuhul ei nõuta temalt tagatist. Väiketootjaks loetakse õllepruulija, kelle aastane maht on kuni 40 000 liitrit, ja kääritatud jookide tootja, kes toodab aastas kuni 15 000 liitrit siidrit või veini.
Kultuur jõudis kohale
Eesti väikseima pruulikoja, Harjumaal Kiisal oma kodus tegutseva Valge Pruulikoda tegevjuhi Regina Valge sõnul on see, et nad ei pea taotlema pädeva mõõtja tunnistust, väike leevendus. Lisaks rakendub väiketootjale soodustusena aktsiisi soodusmäär.
Teise suvast sõltuda ja lootma jääda, et millal saad teha, on raske toimetada. Seepärast otsustasime oma pruulikoja rajada
Erik Absalon,
Käbliku Pruulikoja üks omanik
„Mis puudutab pandipakendi süsteemi või alkoholiregistrisse registreerimist, siis need on samad, nagu suurtel tootjatel, siin ei ole väiketootjale erisusi tehtud,“ ütles Valge. „Pruulikodade arv ei ole hüppeliselt kasvanud niivõrd seadusemuudatuse pärast, vaid osati kindlasti seepärast, et sarnaselt muu maailmaga on Eestisse jõudnud käsitööõlle kultuur.“
Valge kinnitusel oli nende pruulikoda esimeste seas, mis sai 2015. aasta detsembri algul tegevusloa pidada aktsiisiladu oma kodus. Sellest inspireerituna tekkis ka pruulikoja tunnuslause „Oma kodu õlu“.
Valge Pruulikoda toodab aastas umbes 4000 liitrit õlut. „Meie väikepruulid sobivad hästi personaliseeritud toodeteks, näiteks ärikingitusteks,“ toonitas Valge. „Meie eesmärk on olla kindlalt eristuva näo ja karakteriga nišitootja. Olukorras, mis praegu alkoholipoliitika ümber toimub, on muidugi pikaajalisi plaane tõenäoliselt nii suurtootjatel kui ka väikepruulijatel ühtviisi keeruline teha.“
Mustlaspruulijast isetegijaks
Kõige värskem pruulikoda tegutseb Põlvamaal Kõlleste vallas Käbliku turismitalus. OÜ Käbliku Pruulikoda sai aktsiisilao pidamise loa eelmise aasta detsembris, esimene partii toodangut saadeti aktsiisilaost välja 1. veebruaril. Käbliku Pruulikoja omanikud ja juhatuse liikmed on lapsepõlvetuttavad Eerik Absalon, Janar Karakatš ja Marko Muruma.
Enne oma firma asutamist tegutseti üle aasta mustlaspruulijana ehk telliti õllelaar sellelt, kellel on aktsiisilao luba. „Me oleks tahtnud kõvasti rohkem õlut teha, aga kellelgi ei olnud vaba ruumi, õnneliku juhuse läbi saime Tankeri pruulikojas paar pruuli teha,“ meenutas Eerik Absalon. „Teise suvast sõltuda ja lootma jääda, et millal saad teha, on raske toimetada. Seepärast otsustasime oma pruulikoja rajada.“
Absaloni kinnitusel on alustavale väikepruulikojale ette nähtud soodustustest kindlasti abi. Lisaks sai Käbliku Pruulikoda toetust PRIA Leader-programmist ja starditoetuse EASist.
Must Lips Pruulikoja omanik Guido Kõiv.Foto: Raul Mee
Väiketootjaks loetakse õllepruulija, kelle aastane maht on kuni 40 000 liitrit, ja kääritatud jookide tootja, kes toodab aastas kuni 15 000 liitrit siidrit või veini.
Väiketootjast aktsiisilao pidaja ei pea olema alkoholi koguse pädev mõõtja (pädeva mõõtja koolitus ja tunnistuse taotlemine maksab 1000–1500 eurot).
Väiketootjast aktsiisilao pidaja ei pea üldjuhul maksma tagatist. Maksuamet määrab tagatise siis, kui on alust arvata, et tootjal võib maksukohustus jääda täitmata.
Aktsiisiladu ei ole ladu lao mõistes. Aktsiisladu on koht, kus aktsiisilao pidajal on antud õigus toota, ladustada, lähetada kaupa, võtta kaupa vastu teiselt aktsiislao pidajalt. See on koht, kus kaubale rakendub ajutine aktsiisivabastus ja sellepärast peab see koht olema piiritletud.
Eestis müüdav kaup maksustatakse Eestis kehtiva aktsiisimääraga. Kui kaup müüakse väljapoole Eestit, tekib maksukohustus ekspordiriigis.
Alates 2017. aastast on kuni 600 000 liitrit aastas tootva õllepruulija toodangu aktsiisimäär 50% tavaaktsiisimäärast. Enne seda oli piirang 300 000 liitrit.
Aktsiisilao pidaja peab iga kuu kohta esitama aruanded lao seisu ja kauba liikumise kohta.
Allikad: maksuamet, Äripäev

Jõgevamaal Adaveres asuva Must Lips Pruulikoja omanik Guido Kõiv ütles, et ehkki väikepruulijal ei ole tunnustatud mõõtja kohustust, peavad tootmisseadmed olema kalibreeritud. „Aktsiisi maksame ju selle mahu pealt, mis läheb pudelis või vaadis välja,“ seletas ta. „Kalibreerimine on väärtust mitte loov, aga halduskulusid tõstev nõue.“ Kõivu pruulikoda sai aktsiisilao loa 2015. aasta sügisel, aastane toodangumaht on umbes 20 000 liitrit.
Asjaajamine on kulukam kui aktsiis ise
Harjumaal Sauel tegutseva OÜ Õllenaut juhatuse liikme Ilmar Räni andmeil on nad investeerinud selleks, et nad saaksid aktsiisimaksu maksta, umbes 10 000 eurot: mahu mõõtja tunnistus, kalibreerimised jm kulud.
„Asjaajamine aktsiisi maksmiseks on keeruline ja tihtipeale on see asjaajamine kulukam kui aktsiis ise,“ rääkis Räni. „Me maksame praegu viis korda rohkem käibemaksu, kui aktsiisimaksu. Aga käibemaksu maksmiseks ei ole vaja sentigi investeerida. Ma lähen maksuametisse, võtan seal tasuta blanketi ja tasuta pastaka, täidan blanketi ära ja olen käibemaksukohustuslane.“
Ilmar Räni kardab, et uus seadus ei lase õllekultuuril ellu ärgata.Foto: Julia-Maria Linna
Surnud õllekultuur tahab ellu ärgata
Et väikseid õlletootjaid on nii palju tekkinud, ei ole tulenenud kosmeetilisest muudatusest aktsiisiseaduses. Küsimus on pigem selles, et Eestis ei olnud õllekultuuri. See oli ära suretatud, meile pakuti poes põhimõtteliselt kolme stiili õlut. Nüüd on valik parem, nüüd on vähemalt võimalus hakata traditsioone looma.
Käsitööõlled on ekspordipotentsiaal ja mujal maades seda toetatakse. Muide, Eesti käsitööõllest pool müüakse välismaale. Riik peaks soodustama kohalikku väikeettevõtlust ja ekspordivõimekust, aga riik ajab hoopis kaikaid kodarasse. Ühest küljest antakse vabadusi ja teiselt poolt keeratakse kraani kinni.
Kavandatavas seadusandluses plaanitakse info alkoholi kohta muuta keelatuks. See tähendab seda, et õllekultuuri ei saagi tekkida. Kui ainuke info toote kohta on see, kui palju protsenti alkoholi see sisaldab, ostab inimene poest kõige odavama pudeli.
Ilmar Räni
Eesti väikepruulijate liidu juhatuse liige, OÜ Õllenaut juhatuse liige
.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Aktsiis
- Maksud
Hetkel kuum