Alo Lõhmus • 1. märts 2017
Jaga lugu:

Paavo Kivine: Kristjan Palusalu oli mees, nagu peab

22. veebruaril esitles Tallinnas Okupatsioonide muuseumis oma raamatu „Palusalu“ teist, täiendatud trükki Paavo Kivine (keskel). Fotol on ta koos ajakirja Imeline Teadus toimetaja Alo Lõhmuse ning Äripäeva peadirektori Igor Rõtoviga.  Foto: Meeli Küttim

Berliini olümpiamängudelt kaks kuldmedalit võitnud Kristjan Palusalu ei armastanud ennast kiita. Ometi kehastas ta rahva silmis uuestisündinud Kalevit, raskeil okupatsiooniaastail aga tükikest kadunud Eesti ajast, ütleb Paavo Kivine, kellelt äsja ilmus Palusalu elulooraamatu täiendatud väljaanne.

Järgneb intervjuu Paavo Kivisega.

Te olete Kristjan Palusaluga isiklikult mitu korda kokku puutunud. Palun meenutage neid kohtumisi!

See oli mõned aastad pärast sõda. Palusalu oli vangistusest pääsenud. Endisele "rahvavaenlasele" usaldati tähtis propagandistlik roll: nimelt paluti tal koos Johannes Kotkaga hakata mööda Eestimaad käima ja propageerima maadlust. Püstitati loosung: "Maadlusmatt igasse valda!" Ja nad käisidki.

Mina olen pärit väikesest Kesk-Eesti raudteeasulast, sinnagi pandi üles kuulutus, et Palusalu ja Kotkas tulevad maadlema. Loomulikult läks terve meie asulatäis inimesi kohalikku rahvamajja neid mehi vaatama - vaatama ennekõike Palusalu. See nimi oli minu kõrvust läbi käinud vanemate inimeste juttudes sellise alltekstiga, et Palusalu on tükike kadunud kuldsest Eesti ajast. Suures plaanis ju teati tema Venemaalt põgenemise lugu, teati, et ta on võimu vastane. See jäigi poisikesele meelde: ta nägi üht tükki elusast Eesti ajast.

Uuesti nägin Palusalu palju aastaid hiljem.

Kristjan Palusalu Eesti Vabariigi olümpiakoondise paraadrõivais XI olümpiamängudel Berliinis 1936.  Foto: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Palusalu ju üldiselt vältis ajakirjanikke. Kuidas teil õnnestus ajakirjanikuna temaga kontakt saavutada?

See oli aastal 1978, kui tal oli täitumas 70. eluaasta. Olin selleks ajaks mõne raamatu juba kirjutanud. Ühel hetkel lõi pähe: Palusalu ju elab, miks temast ei ole kirjutatud isegi ühtegi suuremat lugu, rääkimata raamatust? Otsustasin, et võtan selle töö ette. Pöördusin teeneka raskejõustiku ajaloo uurija Olaf Langsepa poole küsimusega, kas ta aitaks mul Palusaluga kokku saada. Langsepp ütles, et Palusalu ajakirjanikke ei armasta, aga proovida võib. Ühel päeval helistas ta mulle ja ütles, et Palusalu on nõus. Käisin temaga mitu korda kohtumas ja kirjutasin ajakirja Kehakultuur temast ühe pikema loo, mis ilmus läbi mitme numbri. 

Veel hiljem, 1987. aastal, kui hakkas saabuma Palusalu 80. sünnipäev, mõtlesin, et nüüd teen temast raamatu. Kohtusin temaga, Palusalu oli raamatu ideega nõus. Ta ütles, et siis sõidame raamatut tehes ka tema kodukanti Läänemaale, käime seal ringi. Läks mööda mõni kuu, kui Palusalut enam ei olnud. Sellega lõppes see katse.

Edasi tulid peale uued ajad, iseseisvuse taastamine, elu võttis teised pöörded ja mõneks ajaks jäi raamatu idee kõrvale.

Kuid võib öelda, et raamatul on Palusalu õnnistus olemas?

Jah. See jäi mulle hingele - me olime ju asja ära otsustanud. Kuna tema oli selline mees, et mida ütles, seda ka tegi, siis jäi mul kripeldama, et kuidas ma jätan raamatu tegemata. Olin korjanud materjali, inimestega rääkinud, inimesed olid mulle ka kirjutanud. Toormaterjal oli mul sahtlis olemas. Läks veel aastaid, ma tegin teisi raamatuid ja teisi töid, kuid siis ühel hetkel võtsin sahtli lahti ja asusin kirjutama. Siin ta siis nüüd on.

Mis tegi teie meelest Palusalust Palusalu? Geneetiline täistabamus, Eesti talu ühes oma raske töö ja visadusega, Eesti Vabariik või hoopis midagi muud?

Palusalu oli tagasihoidlik maapoiss. Mida ta mõtles - raske öelda. Ta oli nii napi jutuga mees, et ega ta oma hinge ei avanud kergesti. Eks tal oli juba noorest peast sees säde, et tahab tugevaks saada. Tugevad mehed oli eestlaste teadvuses juba olemas - Georg Lurich, Georg Hackenschmidt, Aleksander Aberg… Inimeste teadvusse oli jäänud, et eestlane on olnud maailma tugevaim.

Lurich oligi ilmselt eeskujuks ka noorele Palusalule, kes maal oma kodutalus möllas. Nojah - suur pere, vaesed maad, kitsikus käes. Kui Palusalu tuli Berliinist kahe võiduga, siis oli tema isa öelnud, et see on ime, et siit vaeselt Läänemaalt silguleiva pealt on mul kasvanud niisugune tubli poiss, kes paneb kõik maailma kangemad maha. 

Meenutame Tammsaaret, kes nägi noore poisina Lurichit Tartus maadlemas. Mitukümmend aastat hiljem pidas ta oma "Tõe ja õiguse" teises köites tarvilikuks panna Mauruse suhu sõnad: "Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees. Mis on, kui me teist seitsesada aastat sööksime jumalavilja? Kas meil ei või siis olla oma Luterus, Goethe või Schiller? Kui loomatoit on andnud meile kõige suurema rammu - loomatoit annab ikka suurema rammu kui inimesetoit, sest ükski mees ei saa härja vastu, kes sööb kõlkaid, heinu ja aganaid - jah, kui me aganatega saime suure rammu, siis leivaga saame suure vaimu. Ja nagu käib kõigist üle eesti ramm, nõnda peab ka kõigist üle käima eesti vaim, kui oleme seitsesada aastat söönud jumalavilja."

Ka Vargamäe Andresel laseb Tammsaare öelda, et sakslased ja venelased on meid aastasadu valitsenud, meie aga näitame nüüd, et eestlane võib neist jõu ja vaimu poolest üle olla.

Ma arvan, et see ongi vastus. Igal suurel teol on pikk eellugu. Järjepidevus olnud suurusega oli üks tõukejõud, mis Palusalu matile viis.

Eesti 100 sündmuste lävepakul andis Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi välja sajandi suurmeistrit Kristjan Palusalu tutvustava raamatu „Palusalu“, mille autor on tuntud spordi(aja)kirjanik Paavo Kivine.

Peategelase elu- ja sportlaseteest saab aimu mööda kaht paralleelpilti kulgedes – esimese osa moodustavad Palusalu omaste, tuttavate ja saatust jaganute meenutused; teise osa ajakirjanduslik-dokumentaalsed kajastused.

See on on 2006. aastal ilmunud albumi „Kristjan Palusalu“ uute faktidega täiendatud trükk.Palusalu dramaatilise saatuseloo uues väljaandes on kasutatud üllatuslikke, äsja leitud arhiivimaterjale.

Üsna lühikese ajavahemiku jooksul tõusiski eesti rahva seast rida maailmatasemel tippsportlasi. Võib vist öelda, et see on kindel märk, et aeg 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni oli rahvuse tõusuaeg, mis ju kulmineeruski iseseisvuse saavutamisega. Kas see selgitab ka, miks spordikangelasi toona sedavõrd jumaldati, neist eeskuju võeti?

Kui mõni ehk ei tea, siis meie esimene suursportlane Lurich virgus, sirgus ja tõusis absoluutsesse tippu just kõige rängematel venestamise aastatel. Kinnitades seega vana tõde: kui surve tugevam, on tugevam ka vastupanu. Kui muidugi on tegemist terve materjaliga, olgu tegu majavundamendi või rahvaga. Ju siis oli eestlastel terve nii üks kui teine.

Edasi läks nii, et küllap oli see vabaks saanud rahva enesekinnitus, mis hakkas avalduma kõikjal: majanduses, kultuuris ja ehk kõige üldmõistetavamal kujul spordis. Sellest ka vaimustus tookordsetest spordimeestest, kellest Palusalu ja Keres olid jõudnud ju maailmas absoluutsesse tippu. Ehk Mauruse sõnul: need olid eesti ramm ja eesti vaim.

Berliini 1936. aasta olümpiamängudele läks Palusalu maailma spordiüldsuse jaoks veel praktiliselt tundmatu mehena?

Jah. Tundmatust suurendas veel see, et kuni 1935. aastani kandis ta perekonnanime Trossmann. Trossmannina oli ta maailma parimate käest saanud tuuseldada, reeglina ta neile kaotas. Kui 1935. aastal kutsuti eestlasi oma võõrapäraseid nimesid eestistama, võttis ta nimeks Palusalu. Pärast seda ta enam praktiliselt kellelegi ei kaotanud. Nii et kui Berliini olümpiale ilmus Palusalu, siis välisvõistlejad küsisid, et kuhu jäi teie tubli mees Trossmann. Selle peale olevat vastatud, et Trossmann jäi koju, me paneme välja veel parema mehe Palusalu.

Me teame, mis Berliinis juhtus. Ta võistles nii vabamaadluses kui Kreeka-Rooma maadluses, võitis kümnest matšist viis seljaga ja viis 3:0 punktidega. Ta ise ütles: mind ei võetud kordagi jalalt maha. Nii maadlusspordi spetsialistidele kui kogu eesti rahvale oli see nii ootamatu pauk, et see, mis Palusalu koju tulles järgnes, seda ei oska me täna isegi ette kujutada.

Ajalehtedel tuli Palusalule korraldatud vastuvõttude ja üldrahvaliku rõõmu kirjeldamisel sõnadest puudu. Seda võiks kokku võtta nõnda: uus Kalev on meile sündinud! Uus Lurich on sündinud! See oli nii suur hingekosutus, et ma ei oska seda kõrvutada ühegi meie teise suure sportlase saavutusega. See tulenes just ootamatusest - mitte millestki tõusta maailma esimeseks.

Kas Palusalu triumfile lisas rahva silmis erilise helgi ka see, et see leidis aset vana härrasrahva - sakslaste - pealinnas Berliinis? Uus Kalev võitis sakslasi Adolf Hitleri enda silme all.

Usun küll, et allhoovusena oli see võrdlemisi jõuline. Sport pole muud kui tunne ja spordivõitudel on tähendus. Suurvõidu spekter võib olla vähem ja enam värvikas ning konkreetne ajahetk võimendab seda omakorda. Aga hullu aja märgid olid 1936. aastal juba õhus. Ehk taheti neile vastu minna meie taassündinud suure mehe toel? Ehk usuti, et ta lunastas meid kurjast ära? Naiivne usk muidugi, kuid eks pakkunud meile Vene ajal olulist hingetuge ka Keres.

Aga Palusalu ise ei räägi meile praktiliselt midagi, mis tunne võiduga kaasnes. Kui raadioreporter Felix Moor pani talle õhinal mikrofoni nina alla ja küsis, et kuidas oli, siis vastas Palusalu: "Erilist midagi." Tema loomuses oli mitte ennast ise kiita, rääkimata enda legendiks nimetamisest. Kuid see ainult võimendas rahva tundeid: Palusalu on maailma esimene mees, kuid ei tee sellest üldse välja! Aga kui tegu on suur, siis võib sõna olla lihtne.

Mis oleks Teie arvates Palusalu sportlikus karjääris veel võinud ees seista, kui poleks 1938. aastal tulnud saatuslikku käevigastust ning muidugi ka Eesti iseseisvuse kaotust ning sõda?

Arvan, et Palusalu karjäär võinuks olla pikk. Vähemalt ta ise lubas nii ja ta oli sõnapidaja mees. Ja kui aina võidad, mistarvis jättagi? Ka maadeldi tollal üsna kaua, ka Johannes Kotkas tuli olümpiavõitjaks kolmekümne seitsmeselt. Küll olid nad erinevad inimestena, seda rõhutas iga nende kaasaegne.

Sündis 1908. aasta 10. märtsil Läänemaal Saulepi vallas Varemurru külas Looritsa talus.

Alustas maadlustreeningute ja -võistlustega 1929.-1930. aastal Suurupi merekindluses aega teenides.

1933. aastal esines Helsingis toimunud Euroopa meistrivõistlustel, jäi neljandaks.

1935. aastal võttis senise perekonnanime Trossmann asemele Palusalu.

1936. aasta augustis võitis Berliini olümpiamängudelt kuldmedali nii Kreeka-Rooma kui ka vabamaadluse raskekaalus. Riik kinkis talle talu Pillapalu asunduses.Abiellus Ellen Saidlaga.

1937. aastal võitis Pariisis peetud Kreeka-Rooma maadluse Euroopa meistrivõistlustel kuldmedali.

1938. aastal sai õlavigastuse, lõpetas sportlasekarjääri.

1941. aastal mobiliseeriti Venemaale tööpataljoni, kust põgenes. Võeti kinni ja mõisteti surma, kuid surmaotsus asendati rindele saatmisega. 31. oktoobril andis end koos kahe kaaslasega soomlastele vangi.

1942. aastal toodi koos teiste sõjavangidega Eestisse.

1945. aastal arreteeriti, vabastati järgmisel aastal.

1947-1951 töötas spordiseltsis Spartak maadlustreenerina, käis koos Johannes Kotkaga mööda Eestit maadlusdemonstratsioonmatšide andmas.

1951. aastal vallandati töölt ideoloogilistel põhjustel.

1952-1958 töötas juhutöödel.

1958. aastal lubati ta üle aastate taas avalikkuse ette.

1984. aastal jäi pensionile.

1987. aasta 17. juulil suri.

Peagi algas suur sõda. Palusalu mobiliseeriti Punaarmeesse, kust ta põgenes, nabiti kinni ja mõisteti surma, kuid see asendati Soome rindele saatmisega. Sealt põgenes ta Soome poolele.

Jah, siis algas tema elu traagilise koega pool, kuid mis suurendas tema elutee legendilist poolt. Saatus on kummaline. Kui Palusalu oli Soome poolele jõudnud, siis tundis ta ära Soome armees teeninud olümpiavõimleja Savolainen, keda Palusalu tundis Berliini päevilt. Ütles: "Tere Kristjan, mida sina siin teed!?"

Ka tema ülekuulajaks oli rahvusvahelise maadlusliidu asepresident Viktor Smeds, Palusalu vana tuttav. Palusalu rääkis oma loo, kõneles ka sellest, kuidas uus võim Eestisse tuli. Ja tema, neli aastat kooliharidust saanud mees, andis erakordselt selged ja täpsed hinnangud uuele võimule, millega olid ometi kaasa läinud paljud meie kultuuriheerosed.

Millega on seletatav, et nõukogude võim Palusalule lõpuks "halastas", st säästis teda mahalaskmisest ja pikast vangistusest? Mis võis olla Karotamme motiiv?

Jah, kui vaid teaks! Arhiividest ei ole ilmunud seni ainsatki paberit, mis Palusalu vabastamist valgustaks. Võib-olla sellist paberit kunagi ei tehtudki. Ka pole võimumeeste kirjalikes mälestustes sellest kaasusest ühtki sõna. Nii jääb meil üle üksnes oletada.

Alustagem sellest, et kuni 1945. aasta jaanuaris Patareisse viimiseni oli Palusalu juba kolmel korral surma saadetud või mõistetud. Esiteks punaarmeesse mobiliseerituna ja Kotlase töölaagrisse saadetuna, kus surdi hulgi. Teiseks pärast põgenemist reaalse surmanuhtluse saanuna. Kolmandaks Soome rindele surema saadetuna. Aga see mees ei tahtnud surra, vaid koju tagasi tulla. Kogu selle loo oli ta Saksa ajal ajakirjanikele kenasti ära rääkinud. Kaasus pidi olema kristallselge. Ja nõnda võõrsilt tulnud julgeolekumehed seda ka võtsid: paragrahv 58-1b - mahalaskmine või Siber.

Ent vist lõid mingil hetkel uue võimu kohalike ninameeste peas helisema kellad: oot-oot, nii ei saa, nii ometigi ei või! Jah, me oleme maha lasknud või külmale maale saatnud vana riigi juhid, me oleme ära saatnud või suu sulgenud igast mastist vastalistel. See on loomulik, nii tehakse ikka. Ent teha sedasama rahva ühe võrdkujuga, sümboliga - see võib valusalt kätte maksta. Ja nad lasid, olid sunnitud ta pärast kaht aastat Patareis kinni pidamist lahti laskma.

Tema täielik unustusse tõrjumine toimus alles pärast partei 1950. aasta 8. pleenumit, kui sule sappa sai ka Karotamm ise.

Kuidas mõjus Palusalule see, et ametlik nõukogude võim ja ajakirjandus edaspidi temast lihtsalt mööda läks, üritasid teda olematuks vaikida?

Praktiliselt mõjus see nii, et aastaid ei lubatud tal, kel tal ikkagi oli pere ülal pidada, püsivat töökohta leida. Hingeliselt - jah, kes läinuks seda küsima ja ega poleks saadud vastustki. See mees ei kaevelnud kunagi millegi üle, seda vähem siis, kui võim võõras. Ent tütre sõnul olnud tal heameel, et inimesed polnud teda unustanud. Seda oli tal ka võimatu mitte märgata. Ta kehastas inimestele kadunud Eesti aega.

Kui ta 1958. aastal uuesti rahva ette lubati, muutus palju. Ta ehitas oma perele Meriväljale kodu, loovutas oma talu spordiinimeste kasutusse, ühesõnaga oli jälle meil elusana olemas. Ühe jutuajamise lõpetuseks ütles ta mulle nii: "Mul on elus õnne olnud, nii maadluses kui muus." Meie muidugi tahaksime lisada: õnn õnneks, kui sa vaid ise oled mees. Ja tema oli mees, nagu peab.

Galeriid raamatu "Palusalu" esitluselt saab vaadata siit ja raamatut saab osta siit.

Jaga lugu:
Hetkel kuum