Kõlvart lubab tulla suurde poliitikasse

Laupäeval oli Äripäeva raadio saate “Äripäeva persoon” külaliseks kohalikel valimistel kõige enam hääli kogunud Tallinna abilinnapea ja Keskerakonna aseesimees Mihhail Kõlvart. Järgnev on kokkuvõte eetris olnud ligi kahe tunni pikkusest vestlusest. Saadet saab täismahus kuulata Äripäeva veebist.

Pean tunnistama, et ma algusest peale teadsin, et iga võimaliku suure tulemuse taga on meeskonnatöö. Iga poliitik peab seda alati mäletama. Hääled on tulnud mitte ainult Mihhail Kõlvartile, vaid Keskerakonnale.

Esiteks, me ju saame aru, et Edgar Savisaare kaubamärk kaks aastat tagasi ja praegu on väga erinevad asjad. Samas arvan, et Edgar Savisaare populaarsus on jätkuvalt suur, rääkimata sellest, et tema jälg meie ajaloos ja Eesti poliitikas on väga suur ja tõsine.

Ei, me pole temaga suhelnud.

Pean tunnistama, et mul sellist kogemust elus kahjuks ei ole olnud.

Mul on alati oma arvamus.

Jah, aga seda tulebki teha. Emotsioone tulebki kontrollida ning pole vahet, millises positsioonis oled.

See on klassikaline küsimus minu puhul. See ei ole lihtne küsimus, sest enesemääramine on eksistentsiaalne küsimus, mis tekib vahepeal ühe või teise nurga alt. On lihtne sellele küsimusele vastata, kui käid välismaal, eriti võistlustel, kui sa näed, kui tõuseb meie lipp või kuuled, kuidas mängib Eesti hümn. Siis on ainult üks vastus. Kodus võtab ühiskond mind vastu väga erinevalt. Paljudele olen venelane, vaatamata sellele, et mul ei ole vene verd üldse. Kui vaadata välimust, siis paljud võtavad mind korealasena. Minu jaoks on kõige tähtsam see, kus ma elan ja mida teen.

Vene kultuur ja vene keel on omavahel seotud. Minu emakeel on vene keel. Jah, vene kultuur on suur osa minu eksistentsist. Ma ei saa kunagi öelda, et ma olen venelane või olen korealane.

Jah, ma olen kuulnud, et lasteaias ta küsis laste käest: kas te teate, et minu isa on superstaar? See on natukene naljakas. Laps paneb tähele, kuulab, mida vanemad räägivad, kuuleb, mida televiisoris räägitakse.

Sellest on juba nii palju räägitud. Mul väga palju lisada ei ole. Kui ma oleksin midagi valesti teinud, siis ma ei istuks praegu siin ega annaks teile intervjuud. See oli väga raske hetk minu elus. Ja kindlasti sellel hetkel oli ka mõju. Mul oli pärast seda ainult kaks valikut, kas minna edasi enda teed või otsustada, et nüüd on minu elus kõik katki. Otsustasin, et lähen edasi, sest mul ei olnud tunnet, et mina olen teinud midagi valesti ja ma ei teinudki midagi valesti. Samale järeldusele jõudsid ka õiguskaitseorganid.

Meil on alati valik, mis tee see võiks olla. Jah, muidugi 1990ndatel olid ka minu sõprade seas noored inimesed, kelle elu lõppes traagiliselt ja ma nägin seda enda Lasnamäe maja hoovis. Nagu ma ütlesin, mina tegin enda valiku. Võitlussport ei ole pelgalt sport ega ole ainult kaklemisviis. Võitlussport on elufilosoofia ja see on üks tähtis osa minu elust ja see on väga palju mind aidanud.

No see on midagi uut. Seda ma ei ole ammu kuulnud, et mul oleks mingi side. Sellest juhtumist on palju räägitud ja palju kirjutatud. Seekord on juba vist kolmas etapp, kui sellest räägitakse. See, et mul oleks mingi side, on uus teooria. Mina ei oska seda kommenteerida.

Mul oli üks pikk protsess, mis kestis mitu aastat.

Ma kaotasin selle protsessi kapo aastaraamatu vastu.

Läksin, ja seal ei võetud seda menetlusse.

Ärge seda kapo inimestele öelge, muidu tekib neil väga halb tunne, et nemad on minu populaarsuse põhjuseks. Aga kui rääkida tõsiselt, siis olen viimaste päevade jooksul kuulnud erinevaid teooriaid sellest, kuidas on võimalik, et Kõlvart saab nii palju hääli. Üks teooria mulle meeldib kõige rohkem. Inimesed tulid hääletama Savisaare poolt, aga kuna nad ei leidnud teda tavaliselt kohalt Keskerakonna esinumbrina, siis nad valisid hoopis Kõlvartit. Nagu inimesed ei suuda vaadata, et kõrval on veel üks nimekiri. See, et kapo oli minu populaarsuse põhjuseks, ei oska kommenteerida. Võib-olla kapost keegi oskab seda paremini kommenteerida, et kas neil oli selline plaan.

Loodan, et selleks põhjust ei ole. Kui oleks põhjust, siis kindlasti kutsuksid.

Jah, tervet rida pilte sain vaada kapo aastaraamatus. Töötades Tallinna linnavalitsuses tekib mõnikord tunne, et keegi jälgib. Aga miks ma peaksin mõtlema selle peale. Kui jälgitakse, siis on vajadus ja see on kellegi töö. Mul on oma töö ja ma tegelen sellega.

Kas ma saan õigesti aru, et me räägime kapo aastaraamatu materjalidest ehk räägime sellest, mida oli kirjutatud viis ja pool aastat tagasi?

Asi pole selles, et see on minevik. Mõned teemad on nii vanad ja sellest on nii palju räägitud. Kui hakkan vastama nendele küsimustele, siis mulle tundub, et see on juba kahekümnes kord, kui räägin sama juttu. Kui olen milleski süüdi, olen teinud midagi valesti, siis loomulikult tuleb süüdi mõista ja karistada. Kui ma ei ole teinud midagi valesti, siis ei ole ka midagi arutada. Nii palju kui mina mäletan, siis endine kapo pealik ja tänaseks ka endine linnapeakandidaat Raivo Aeg ütles pressikonverentsil väga konkreetselt: Kõlvart pole teinud midagi seadusevastast. Tema tegevus jäi seaduse ja põhiseaduse piiridesse ja seda tuleb austada. Mida ma saan sinna veel lisada?

Kas ma peaksin paluma vabandust või?

Olin noor inimene, õppisin ülikoolis, tekkis tunne, et saan midagi poliitikast aru, võiks ennast proovile panna. Mul oli häid mõtteid ja soov neid ellu viia. Saan praegu aru, et loomulikult see oli illusioon. Mingit sügavat arusaamist mul ei olnud. Mingi hetk ka huvi kadus ja mul oli võimalus end realiseerida teisiti, palju huvitavamal viisil. Vahepeal ma poliitikaga ei tegelenud, kuid siis tekkis taas huvi poliitika vastu ning siis valisin juba teadlikult Keskerakonna.

Loomulikult mina valisin, aga mulle tehti ettepanek kandideerida Keskerakonna nimekirjas. Minu reaalne poliitiline karjäär algas 2009. aastal. Mind valiti volikogu liikmeks ja kahe aasta pärast valiti riigikogu liikmeks ning tehti ettepanek asuda Tallinna abilinnapeaks.

Ma olen sellest loomulikult kuulnud aga ma pean tunnistama, et see teooria on minu jaoks natukene uus, et minu karjäär algas tänu Denissile. Minu karjäär algas sellest, kui Edgar Savisaar kutsus mind linnavalitsusse. See oli väga oluline otsus minu poliitilises elus.

Tahtsin saada politseinikuks. See mõte tegelikult oli veel ka ülikooli ajal. Mul on juriidiline haridus ning oli valik, kuhu minna edasi.

Ma arvan, et selle peale mõtleb iga poliitik, see on normaalne. Ka mina arvan, et poliitika ei ole viimane valdkond minu elus. Meie peres on peaaegu kõik õpetajad. See hetk tuleb minu elus veel kindlasti, kui ma ühel või teisel viisil saan töötada õpetajana.

Jah, oli juttu sellest, et üks ministri koht võiks olla mulle. Nagu me tänaseks juba teame, olid meil toona keerulised ajad erakonnas ja ka linnavalitsuses. Otsustasin, et kui selline võimalus tekib, siis peaks see tekkima pärast riigikogu valimisi.

Ei, otse mitte.

Me oleme väga palju suhelnud temaga jah. Ma aga ei arva, et olin see konkreetne inimene, aga me oleme jah väga palju suhelnud.

Olen alati lähtunud sellest, et kui poliitikas tegutsen, siis Keskerakonna meeskonnas. Minu jaoks muidugi oli väga keeruline ja väga raske mõelda, et nüüd ei ole Edgar Savisaar selle meeskonna liige, ei ole selle meeskonna juht. Ma alati toetasin teda kongressil ja kui ta oleks kandideerinud viimasel kongressil, siis oleksin teda toetanud. Ta aga ei kandideerinud.

Keskerakonna kongress otsustas, et meil peab olema teine juht. Minu isiklik suhtumine on tähtis minu jaoks. Kui oleme aga ühes suures organisatsioonis, siis peame mõtlema, mis on selle organisatsiooni jaoks hea valik. Iga organisatsioon peab omama õigust valida endale liidrit. Isegi kui eelmine liider oli pikaajaline suure autoriteediga ja tõepoolest ära teeninud meie lugupidamise. Aga isegi sellel juhul peab inimestel olema võimalus teha valikuid ja nad tegid valiku. Ka selle valiku suhtes peab tekkima lugupidamine, muidu peame tunnistama, et inimestel ei ole valikuvõimalust. Et üks inimene on tähtsam kui terve organisatsioon. Sellist arusaamist ei saa tekkida, isegi kui sinu isiklikud valikud on teised. Ainult suur tugev organisatsioon saab midagi poliitikas muuta. Kokkuvõttes on küsimus, kelle jaoks on poliitika. Kas see on poliitikute jaoks, suurte liidrite jaoks või on poliitika inimeste jaoks.

Kõik teavad ju, et meil oli mitu kandidaati. Viimane valik oli tehtud Taavi (Taavi Aas – toim) ja minu vahel. Jällegi oli valik, kas ma hakkan võitlema enda koha eest ja tekitama pingeid erakonnas, hakkan end kehtestama ja rääkima, et ma olen populaarsem, mul oli rohkem hääli. Või ma teen koos Taaviga meeskonnatööd ja see annab ühise hea tulemuse. Mina enda valiku tegin, mul oli seda ka võib-olla lihtsam teha, sest ma suhtun siira lugupidamisega Taavisse ja ma hea meelega teda toetan. See ei tähenda muidugi, et mul kui poliitikul ei ole ambitsioone. Kogu aeg tuleb panna kaalu peale isiklik ambitsioon ja mitte ainult Keskerakonna huvi, vaid valijate huvi. Valijad niigi olid nördinud meie olukorra pärast. Kui tekiks veel üks segadus, siis võiks see saada meie erakonnale saatuslikuks.

Seda otsustab juhatus. Mina olen ka pärast valimisi öelnud, et mina seda ei poolda. Me ju saame aru, et veel pool aastat tagasi oli erakonna toetus nii kõrge, et meie konkurendid ei mõelnudki selle peale, et on üldse mingit lootust. Siis aga kõik väga kiiresti muutus ja kõige suurem põhjus oli see, et Edgar Savisaar otsustas välja tulla enda nimekirjaga. Just sellepärast me kaotasime kõige rohkem hääli.

Jah, me kaotasime, sest hääled, mis ei tulnud Keskerakonnale ei olnud ainult Edgari hääled. Tegelikult eelkõige on need nende inimeste hääled, kes ei tulnud üldse välja. Ja mina arvan, et hääletama mittetulnutest oli suurem osa Keskerakonna toetajad. Me oleme ise süüdi, et oleme tekitanud sellise olukorra. Loomulikult me saame öelda, et Edgar Savisaar on ise selles kõige rohkem süüdi, aga praegu ei ole süüdistamise aeg. Ma arvan, et praegu tuleb mäletada seda, et Keskerakond on tugev bränd ja inimesed toetavad Keskerakonda tänu Edgar Savisaarele.

Minu eesmärk oli loomulikult olümpiamängude kuld, mida seda ma ei saavutanud. Üks põhjus oli see, et ala, millega mina tegelesin, ei olnud olümpiaala.

Selle kohta on mul poliitiline, aga siiras vastus. Konkreetsed ametikohad on teisejärguline teema. Tuleb mõelda, mida sa saad teha, mida sa oskad teha ja kus on sinust kõige rohkem kasu. Kui suunad oma energia nimetatud asjadele, siis erinevad ametikohad ka tulevad. Mitte aga vastupidi, et sead eesmärgiks saada peaministriks või presidendiks ja siis hakkad mõtlema, mida tuleb selleks teha.