„Iga uus juht on hullem“

Äripäev kirjutab täna, kuidas riigifirma uue juhi Erik Laidvee sammud inimesi ärritavad ja kuidas Eesti taas Lätile alla jääb. Samuti teeb ülevaate Eesti Raudteest lahkunud inimestest.

Endisel juhil Kaido Zimmermannil on vastus varnast võtta, kui küsida, kes pärast teda parim juht oli. „Praegused raudteelased ütlevad, et loodeti iga kord, et tuli parem, aga tuli veel hullem. Ju Asmann oli kõige parem,“ muigab EVR Cargo ja Eesti Raudtee lahkulöömise järel juhi kohast loobuma pidanud Zimmermann.

Riik toona vanu olijaid alles jätta ei tahtnud. Eelistati Ahti Asmanni. Nüüd Rail Balticut ehitav Zimmermann võttis kolme kuu hüvitisena üle 30 000 euro ja sõitis peainseneriks Läti Raudteele. „Pärast Eesti Raudteed läks elu paremaks.“

 

 

Asmanni töö Eesti Raudtees ei olnud meelakkumine. Lahkudes hoiatas ta uut juhti: kerge elu teda ees ei oota. Asmanni viis kolm aastat tagasi ametist firma kütusekaardi andmine abikaasale kasutamiseks. Üks Äripäevaga suhelnud inimene nendib, et see oli Asmannist rumal samm. Kes mäletab, siis Asmanni aega jäi veel pöögiliiprijama.

Nõukogus valitsesid teravad suhted, eriti nõukogu endise juhi Raivo Vare ja Indrek Paali vahel. „Kui Asmanniga see keiss lahti läks, tuli ringkiri, et meil on suhtlusvorm, et meediaga tohib rääkida ainult nõukogu esimees. Kirjutasin vastu, et siis peab olema keelatud ükskõik millisel tasemel kommenteerida raudteed omavates riikides majanduslikke-poliitilisi protsesse, mida võidakse käsitleda poliitilise avaldusena,“ meenutab Paal, kuidas Vare noomis. „Mulle tuletati seda mõnikord piiri taga käies meelde. Oled tore inimene, üritad rääkida konstruktiivselt, aga sinust kõrgemad isikud seda võib-olla ei tee.“

Vare meenutuse järgi polnud Paal ingel. Vare tõi majja firma eksjuhi Parbo Juchnewitschi, kelle Paal oli sleppi võtnud, et Asmanni kangutada.

„Lootsin, et kogenud inimesena suudab Parbo tuua murrangut infrapoolde, mis oli väga kinni jooksnud. Selle asemel hakkas tegelema poliitilise võitlusega,“ lausub Vare. „Kes kellega käib, tuleb jätta kõrvale. Riigifirmades, kahjuks, pean tunnistama, on väga tihti väga tugev komponent, kes kellega käib. Inimestele, kes erasektorist tulevad, tundub see alati ebaloomulik.“

Asmanni kohta tahtis Vare sõnul Paal ja Zimmermann kinnitab seda. „Paal on seda kogu aeg tahtnud.“ Paal väidab, et lihtsalt pakkus ennast pärast Asmanni minekut juhiks nõukogu liikmete omavahelisel ajurünnakul, kui ei leita piisavalt väärikat inimest Eesti Raudtee juhiks.

Juchnewitsch hüüatab: „Tohoh!“ ja jätkab: „Raivo Vare hakkab juba sellist asja rääkima. Kutsun teda läbi meedia korrale! Mingit poliitilist võitlust ei olnud. Kui 21. sajandil on firmas asjad halvasti, siis tuleb neid parandada, mitte kakelda. Milleks oli mul vaja Asmanni kangutada? Ma ei ole intrigant.“

Eesti Raudtees aastaid valitsenud õhkkonda kirjeldab ilmekalt ühe endise töötaja mälestus. Töötajad kontrollisid, kas järgmiseks juhiks tulnud Sulev Loo uhkel Porschel on kehtiv ülevaatus. Ei olnud.

Loo ütleb praegu, et isiklikest autodest ta ei räägi, kuid oletab, miks Eesti Raudtees on palju probleeme olnud. „Ju on raudteeinimesed rohkem tahtnud ajakirjanduse abi, et oma muresid välja tuua,“ kostab ta.

Asmann koondas inimesi innukalt, nii et jääjad tuli Loo sõnul lihtsalt „tänapäeva moodi tööle panna“. „Kui oleksime lasknud kaks sekretäri lahti, poleks see suures pildis mitte midagi muutnud,“ ütleb Loo.

„Kuna kaupa ka ei tulnud, hakkasime erinevaid lepinguid üle vaatama. Eks riigifirmas on natuke rohkem las-mõisa-köis-lohiseb mentaliteeti. Eesti Raudtee oli kunagi rikas ettevõte, nii et seda mentaliteeti oli,“ nendib ta.