"See on põrgutee"

14. märts 2018, 06:00
Raivo Hein ja Raivo Vare
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180314/NEWS/180319910/AR/0/Raivo-Hein-ja-Raivo-Vare.jpg

Eestlase edu eeldus on ikka olnud ratsionaalne talupoeglik lähenemine. Kui me selle ära kaotame ja asendame uskumustega – ei ole vaja uurida, sest ei ole vaja uurida –, siis läheb asi käest ära, leiab majandusekspert Raivo Vare.

Eile Äripäeva raadiosaates „Arvamusliidrite tund“ kohtunud Raivo Vare ja investor Raivo Hein kirusid maa põhja pimedat usku sellesse, et kõik suured projektid on pahad – olgu jutt siis infastuktuuri- või tööstusrajatistest – ja suhtumist, et pole meil siin üldse mitte midagi vaja.

Vare leidis, et Tartu puidurafineerimistehase juhtumi puhul ei ole tegemist millegi erilisega, samasugust suhtumist on kogetud ka mitmete teiste projektide puhul. „Eriti markantne näide on fosforiit – veel vängem kui Tartu tehas või Rail Baltic –: ka seal kõlasid need seisukohad, et ei ole vaja uurida. Ei ole vaja teada! Usu puhul ei ole teadmine tähtis,“ kõneles Vare. „Tegu on filosoofilis-usuliste konstruktsioonide päevapoliitikasse toomisega koos konjunktuurse huviga, mis läheneva valimiskampaania raames on poliitikutel tekkinud.“ Kuna usuga ei võidelda mitte kuskil mitte kunagi eriti edukalt, tuleb Vare sõnul kahjuks tunnistada, et ratsionaalsetel argumentidel siin eriti lootust ei olegi.

„Halb uudis on see, et see kõik toimub ebasõbralikul foonil, sest oma majandusarengus oleme jõudnud klaaskatuse või klaaslaeni,“ jätkas Vare. „Sellest läbitungimiseks on vaja eeltingimusi, mille täitmiseks on vaja vähemalt kaaluda, uurida ja siis langetada otsus suurte taristuobjektide asjus – ja võib-olla ka mõningate suurte tööstuslike projektide asjus.“

Kaks pluss kaks on kolm

Investor ja ettevõtja, Saaremaa silla rajamise algataja Raivo Hein nentis, et kui tegemist on emotsioonidega, siis ei ole kaks pluss kaks mitte kunagi neli, vaid on kolm või viis või isegi midagi muud. „Ja kes siis ikka tahab, et tema maja tagant midagi läbi jookseb,“ rääkis ta. „Aga suund on selline, et puukallistajad ja teised natuke imelikumad inimesed haaravad kinni igast võimalusest, et protestida ja vastu olla. Ja see ongi see, mille pärast me klaaslaest läbi ei pääse, kuigi näeme, et seal üleval oleks ilus olla.“

Varegi möönis, et nimby (not in my back yard, mitte minu tagahoovis – VK) on igati loomulik reaktsioon ja seda esineb igal inimesel. Ta tunnistas koguni, et kui tema aiast midagi läbi jooksma tahetaks panna, oleks õnnetu temagi. „Nimby’ga saadakse tavaliselt siiski hakkama, kui saadav ühiskondlik hüve on piisavalt suur. See lihtsalt võtab aega ja võtab ressurssi.“

Palju ohtlikum on Vare meelest lähenemine, et meil lihtsalt polegi midagi vaja. „Me oleme nagu tagasi jõudmas sinna geneetiliste korilaste staadiumisse, kellest me pärit oleme,“ sõnas ta. „Need inimesed kujutavadki ette, et on võimalik nii: meie heaolu kasvab kogu aeg, aga reaalses majanduses ei toimu peaaegu mitte midagi. Kas see on võimalik? Ei ole. Selline suhtumine on üha populaarsem, ja seda ei saa ühegi ratsionaalse argumendiga ületada.“

Usk on olemuslikult irratsionaalsem ja emotsionaalsem kui keskmine arusaam, jätkas Vare. „Usuliikumistes esinevad äärmused, ja igasugune ekstreemsus on ohtlik. Igasugune ekstreemsus on alati häälekas ja matab infovälja enda alla. Nad on ka põhimõtteliselt vastu teema sisulisele arutamisele, sest siis peaks hakkama reeglite järgi mängima. Analüüsid peaksid olema mitmekülgsed ja erapooletud. Ja see neile ei meeldi. Usul on ainult omad reeglid. Praegu üritatakse välistada igasugust uuringut – ja see on põrgutee.“

Raivo Hein tuletas meelde, et igasugune inimtegevus kahjustab loodust – ja selleks ongi eriplaneeringud ette näinud leevendavad meetmed, et võimalikku kahju vähendada. Siiski loodab Hein, et Tartu puidurafineerimistehas ei jää rajamata – valitsuse poolt ta vähemasti takistusi tulemas ei näe. Seevastu Vare karadb küll, et see asi hakkab vaikselt Läti poole tüürima, hoolimata sellest, et meil oleks endal seda puidu väärindamise võimekust hädasti vaja.

Üks hambahari pere peale

Saateks tuli jutuks ka Saaremaa silla rajamine, mida Hein veab nii ühe idee taaselustaja kui ka rahastajana. Ühte ütles Hein end kindlasti teadvat: kui ikka midagi ei tee, siis midagi ei juhtu ka. Ta pani poliitikutele südamele, et need peaksid julgema vastu võtta ka selliseid poliitilisi otsuseid, millel on mõju ka saja aasta pärast, ning hoiatas mõtlemast ainult nelja-aastases valimistsüklis.  

„Praamiliiklus on tegelikult püsiühendustest kõige kallim variant,“ ütles Hein. „Mis need praamid ka maksavad, paar-kolmkümmend miljonit tükk, ja jõle lahe, muudkui sõidavad. Liiklusvood on aga iga aastaga järjest suurenenud ja ilmselt suurenevad veelgi. Juba mõne aja pärast on juurde mitte ühte laeva, nagu TS Laevad juba küsisid, vaid kolme praami. Praamide hoolduskulud on poolteist kuni kaks korda suuremad kui silla puhul. Sadamad nõuavad samuti ülalpidamist ja tahavad kasumit teenida, ja lisaks veel sada asja.“

Vare juhtis silla puhul tähelepanu ka argumentatsioonile, et silla rajamisega saab kannatada saarte elulaad. „Keegi jõudis juba öelda, et kui sild tuleb, siis muutub Saaremaa Tallinna eeslinnaks,“ rääkis ta. „Kui Saaremaa tõesti muutuks Tallinna eeslinnas, siis Saaremaa ainult võidaks sellest. Aga siingi lööb välja see korilase-jahimehe geen: tahaks ikka niimoodi, et meil oleks siin oma väikene mikrokosmos, ja kõik, mida ma oma heaolu jaoks vajama, peab tulema kuskilt mujalt.“

Hein jälle oli kuulnud mõningaid muhulasi väitmas, et neil ei ole seda silda vaja: praegugi tuleb ritsikaparv praami pealt maha ja ostab Liiva kaupluse tühjaks. „Aga praegu ehitatakse sinna teist kauplust juurde,“ teatas Hein rahulolevalt. „Kui inimesi ei tuleks – tulgu nad siis praamiga või silla pealt –, siis teist kauplust ei ehitataks.“

Silla puhul on Heina meelest kõige tähtsam asi ikkagi ajaline võit. „Mina küll ei tahaks seda tundi, mille ma võiksin sillaga säästa kellelegi kinkida,“ lausu ta. „Ma tahaks ikka ise otsustada, mis ma teen sellega. Meile öeldakse praegu, et ise oled süüdi, et oled saarlane, ja ise süüdi, et meri on vahel. Kakssada aastat tagasi oli see ehk võib-olla tõesti veel okei, aga tänapäeval tsaariaegase suhtumisega kaugele ei jõua.“

Kõikide suurte projektide puhul on alati vaja uuringuid, et otsustada, kas asi töötab ja ennast ära tasub, selles olid mõlemad Raivod ühel meelel. Ent uuringuid on meie mail tavaliselt kombeks süüdistada erapoolikuses, äraostetuses ja muiski surmapattudest. Vare kardab, et erapoolikuse süüdistust uuringute puhul vältida ei saagi. „Küll aga soovitaksin ma alati ja igal juhul rahvusvahelist ekspertiisi, sest kodumaist ekspertiisi meil ei usaldata, ei ole kunagi usaldatud, see on meil rahvuslik joon.“

Kuidas sa inimestele selgitad, et uuringuid on vaja, lahutas Hein käsi. „Arstid on rääkinud, et meil on perekondi, kus on ainult üks hambahari, millega pesevad kõik pereliikmed – ja samas sõimavad inimesed riiki, et nende hammaste ravi kinni ei maksta. See viib ainult ühe järelduseni: kõik saab alguse kodunt ja haridusest, haritusest. Selles asjas oleme natuke maha jäänud, ja sellepärast on selgeltnägijate saated nii populaarsed ja horoskoobid nii mõnusad.“

Sellal kui ärimehed ehitavad silda, võiks riik Vare sõnul prioritiseerida Tallinna-Tartu ehitamist. „See on pornograafia, mis seal aastakümneid toimub – kaks Eesti suuremat keskust pole omavahel normaalselt ühendatud. Siin pole üldse midagi arutada, see peaks ammu valmis olema, ja kui vaja, siis tuleb selleks laenu võtta.“

Heina meelest on sama lugu: „Riik ei ole nii rikas, et ise kõiki asju valmis teha, aga ometi ei võta riik laenu ega väljasta võlakirju, et probleeme lahendada. Ja see ongi see suhtumine, et oleme aga kütid ja korilased edasi, midagi ei ole vaja teha.“

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. March 2018, 14:47

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing