Postitus sotsiaalmeedias võib tuua aina suurema kahjunõude

Turki arvates peabki tänaseid trende arvestades sõnu valima palju laialdasemalt kui veel mõned aastad tagasi. „Varem olid väga harvad vaidlused, kus üks isik hages teist selle eest, mida ta saunas ütles,“ märkis ta. „Varem ei kujutatud ette, et kui keegi ütles saalis või saunas kellegi kohta halvasti, siis võidakse minna kohtusse ning samuti tundus sotsiaalmeedia kui mängumaaim – nüüd on kõik see täiesti ümber keeratud ning ühte postitust võidakse lugeda rohkem kui mõnd väikest väljaannet,“ lisas Pild.

Sotsiaalmeedia postituste tundlikust tõstab Pildi hinnangul see, et need postitatakse reeglina konkreetsele sihtgrupile. Turk tõi näite, et hiljuti avaldati 25 000 liikmega suletud lemmikloomade grupis arvamust varjupaiga kohta ning see viis kohtuvaidluseni. „Üks või kaks väidet tuli hiljem sinna uuesti postitada,“ sõnas ta.

Lisaks muutub väidete ümberlükkamise kõrval üha sagedasemaks kahjutasu nõudmine ning autoriõiguste kaitse. „Satiir ja naljategemine kellegi üle võib lõppeda kohtuasjaga,“ hoiatas Turk. „Tuleb meeles pidada, et sotsiaalmeedia pole vaid sõpradega suhtlemine ning oma sõnade eest tuleb vastutada ka siis, kui keskkond tundub anonüümne.“

Vaidluste algatajatele soovitas aga Turk, et esimene samm peaks olema alati pöördumine selle isiku poole, kes on vale või solvava väite postitanud. Samuti tasub alles hoida kogu kirjavahetus potentsiaalse hagetavaga. „Tuleb mõelda nii, et kui kohtusse lähen, siis näiteks Facebooki veslus on täpselt samasugune tõend nagu mingi muu ametlik dokument,“ rõhutas Turk. Veel peab kirjadele vastaja arvestama, et ka tema vastust võidakse kohtuvaidluses tema vastu ära kasutada. „Kohtus võib reeglina kõike kasutada,“ märkis ka Pild.

Pild ja Turk tõid ka välja, et kohtuvaidlusesse võib sattuda isegi siis, kui valesid ega solvavaid väiteid ei esitata. Nimelt muutuvad järjest tähtsamaks isikuandmed ning nende käitlemine. „Tegemist on täiendava nõudega, mis lisatakse igale kohtuasjale sõltumata sellest, mis on kohtuasja sisu,“ rääkis Turk. „See ei oma tähtsust, kas öeldakse midagi negatiivset, piisab nime, vanuse või elukoha nimetamisest, samuti jagavad ettevõtted Facebookis infot ning sageli ei mõelda väga tihti isikuandmetele.“

Näiteks kuulub kaitstavate isikuandmete alla ettevõtte endise töötaja kohta käiv info ning muuhulgas ei tohi uuele potentsiaalsele tööandjale teda iseloomustada. Nii sattus hiljuti vaidlusesse Tallinna Ülikool, kus uus võimalik tööandja küsis inimese kohta iseloomustust ning kuna hiljem selgus, et selle iseloomustuse tõttu jäi isik tööta, tuli Tallinna Ülikoolil maksta talle isikuandmete valesti kasutamise eest hüvitist. „Ringkonnakohus ütles, et Tallinna Ülikoolil ei olnud õigust oma endist töötajat iseloomustada, eriti kuna neid polnud soovitajaks märgitud ning sellekohast luba antud,“ selgitas Pild.

Ajakirjanduslikul eesmärgil võib täna isikuandmeid töödelda siis, kui on olemas ajakirjanduslik eesmärk ning ülekaalukas avalik huvi ja seejuures ei kahjustata ülemääraselt andmesubjekti ega rikuta eetikakoodeksit. „Viimane on selgelt defineeritav, esimesed kolm aga raskesti ja laialt tõlgendatavad,“ nentis Turk. Pild tõi näite, et kui artiklile lisatakse pilt, siis tuleb suuta ära põhjendada ka pildi kasutamine. „Kui lugu on leivatööstusest, kuid kui seal mainitud isikust on tehtud foto teatrietendusel, on ülekaalukat huvi pildi osas raske tõendada,“ märkis Pild.