Kristel Härma • 19. veebruar • 8 min
Jaga lugu:
Uudised
Ainult tellijale

Danske rahapesu eest võiksid vastutada Taani audiitorid

Audiitorite järelevalve nõukogu kontrollib, milline roll on vandeaudiitoritel rahapesu puudutavate tegevuste kontrollimisel, valeandmete alusel toetuste taotlemisel ning selle kaudu ka palju muud. Audiitorid ei kipu aga enda tööl vastutust nägema.

Audiitorite järelevalve nõukogu esimees ning finantsinspektsiooni õigusosakonna juht Siim Tammer võitleb probleemiga, et audiitorid ei näe enda tööl vastutust.  Foto: Liis Treimann

Poolteist aastat audiitorite järelevalve nõukogu juhtinud Siim Tammer näeb, et audiitorid ei tunneta, milline vastutus lasub kliendi väärtegudes neil endil, ning audiitoritele tuleb üllatusena, et keegi neid kontrollida võib.

Sel aastal võtab audiitorite järelevalve nõukogu ette ühiskonnas akuutse teema –rahapesu. Tammeri sõnul on see audiitorite järelevalves uus mõõde, sest varem tehti vaid kvaliteedikontrolli, kuid nüüd võtavad nad ette ühiskonnas tõstatuvaid olulisi probleeme.

Tammer ütles, et kui finantsjärelevalvele alluvalt ettevõttelt, kelle majandusaasta aruanded on audiitor auditeerinud, võetakse suure rahapesu ja seaduste rikkumise tõttu näiteks ära tegevusluba, tekib küsimus, kas vandeaudiitor oleks pidanud suutma midagi teha. Kui vandeaudiitor on ettevõtet igal aastal põhjalikult kontrollinud, on Tammeri sõnul tema tööga kõik korras. "Aga kui audiitorettevõte ei ole neid protseduure läbinud, näiteks on ta teinud oma tööd puudulikult, ta ei ole esitanud õigeid küsimusi, ta ei ole olnud piisavalt skeptiline, siis sellega, kui ta annab positiivse vandeaudiitori aruande, annab ta tegelikult kogu ühiskonnale, sealhulgas tegelikult kaude ka järelevalvajatele, oma seisukoha, et kõik on õige ja seda ettevõtet saab usaldada. Kui seda usaldust niimoodi müüa, siis on see probleem ja sealt tekib vastutus.“

Jätkub intervjuu Siim Tammeriga:

Milline roll on rahapesus audiitoritel?

Tahaks uskuda, et audiitor ise rahapesu toime ei pane. Kui, siis ta ei ole piisavalt hoolas ja piisavalt skeptiline, tema tegevusest kutsele ei piisa. Ta peab iga ettevõtte puhul kontrollima selle seaduskuulekust, jätkusuutlikkust, ta peab aru saama, kes on omanikud ja mis äriga ettevõte tegeleb. Sealt tekivad uued küsimused. Ta peab ikkagi aru saama, millega äri tegeleb ja kus on selle riskid, ja alles siis hakkab tegelema auditeerimiskohustusega.

Kui ta jõuab veendumusele, et on väga suured riskid, siis tal on erinevad võimalused, kuidas käituda. Esimene võimalus on, et ta keeldub töövõtust ja ei auditeeri seda ettevõtet. See on minu arust väga selge signaal ühiskonnale, et ettevõttel on väga-väga suured probleemid, kui audiitor keeldub selle auditeerimisest. Eestis saab selliseid olukordi ühe käe sõrmedel kokku lugeda ja ka need on tekkinud viimasel ajal.

Teine variant on, et vandeaudiitor lisab auditisse märkuseid: ta saab öelda, mis osas on tal kindlus ja mida ta on saanud kontrollida ning mille osas ta kindlust anda ei saa.

Rahapesu on lihtsalt üks näide. Tegelikult on ettevõtetel erinevaid riske alates lõplikust kasusaajast ja sellest, kas ta rahavood on paigas või mitte. Muidugi ei saa eeldada, et audiitor kõike teab, aga ta peab kontrollima. Ja kui audiitorile juba valetatakse, siis see ei ole enam audiitori probleem. Kui audiitor teeb kõik toimingud ära, siis ta rohkem ei saagi teha. Kui talle valetatakse ja tema eest varjatakse, siis ta vastutus on selle võrra vähenenud.

Milline vastutus on audiitoril, kui ettevõtte eesotsas on variisik?

See taandub jälle sellele, kui skeptiline peab vandeaudiitor olema. Kindlasti ta ei suuda minna kaugemale sellest, mida ta küsib juhatuselt ja/või tänaselt omanikult. Kui ta need ära teeb, ei saagi ta vastutada kõige eest. Probleem on Eestis see, et iga kord ei küsita piisavalt küsimusi. Ja kui seda tehaksegi ja nähakse probleemi, siis vaatamata sellele lastakse see majandusaasta aruanne läbi.

Audiitori vastutus ei hakka sellest, et ta ise need teod toime paneb, vaid hakkab sellest, et ta ei küsi õigeid küsimusi.

Miks siis vandeaudiitor ei küsi alati piisavalt küsimusi või pigistab silma kinni?

Ta on kas hästi kaua seda sama ettevõtet auditeerinud või ta ikkagi ei tunneta veel seda vastutust, et tema tööl on tagajärg. Järelevalve ei võtnud neilt varem ka nii väga kutset ja litsentsi ära. Ma tahaksin loota, et see natuke muutub.

Kas Danske rahapesus oleks saanud ka audiitorid midagi peatada või ära hoida?

Danske filiaalil ei ole Eestis auditikohustust. Seadusandja võiks mõelda, kas krediidiasutuste filiaalidele mingil kujul auditi kohustus peale panna.

Krediidiasutuste puhul on nii, et kui Teie näite puhul on emaettevõte Taanis, auditeerib seda audiitor Taanis. Kui palju ta kasutab Eestis audiitoreid, on üsna hall ala. Hästi lihtsalt öeldes võetakse seda nii, et emapank on pea ja filiaal on käsi ehk kõik, mis toimub filiaalis, peab olema emafirma poolt järelevalve ja audiitorite tagatud.

Siin on üks koht, mida mõelda: kas filiaalid peaks mingil määral allutama Eestis auditikohustusele? Kas see oleks hoidnud ära Euroopa ühe suurima rahapesu? Ma ei tea. Võib-olla isegi mitte, aga võib-olla oleks ta mingid indikatsioonid varem andnud.

Kas Taanis tehtav audit jõuab nii kaugele, et siin Eestis ka uuritakse ja küsitakse küsimusi ja tõendeid?

Nad vaatavad ju kogu gruppi. Nad ei pruugi nii detailselt üldse mingi filiaali probleeme käsitleda. Ma usun küll, et Taani audiitoritelt, kes Dansket auditeerisid, peaks teoorias päris tõsiseid küsimusi küsima. Täna tegeletakse seal pigem sellega, et Taani finantsjärelevalve püüab mitte vastutada, aga ma ei ole näinud, et keegi oleks küsinud Taani auditi poole pealt, kas selle grupi audiitoril ei tekkinud Euroopa ühe suurima väidetava rahapesu puhul üldse mingit tunnetust, et see on probleem Eestis ja võib-olla ka teistes riikides.

Milline risk on IPOde (aktsia esmaemissioon – toim) puhul, kui audiitor ei ole enda tööd kohusetundlikult teinud?

IPOde teema on tõenäoliselt üks keerulisemaid. Nii audiitorile, audiitorite järelevalvele kui ka finantsregulaatorile. Üks ettevõte otsustab minna avalikult oma aktsiaid ehk oma väärtust müüma, seal on riskid kõigile hästi kõrged. IPOde puhul omavad kindlasti olulist kaalu vandeaudiitori varasemad tegevused selle ettevõtte puhul: viimased, eelviimased, natuke vanemad majandusaasta aruanded, mille on ta auditeerinud.

Kui investor hakkab tegema otsust, kas ta usub avalikuks mineva ettevõtte väärtusesse või mitte, ja audiitor on jätnud midagi tähelepanuta ja on nõustunud aruannetes mingite näitajatega, mis ei ole korrektsed, võib see tuua kaasa kas ettevõtte väärtuse tõusu või languse.

Kui vandeaudiitor annab kaalutlusotsust tegevale investorile vale kindluse, on sellel audiitorettevõttel hiljem probleem. Veel ei tea, et Eestis seda juhtunud oleks, aga see on üsna riskantne valdkond kõigile ja audiitorid, kes selliste asjadega tegelevad, peavad oma tööd ikka eriti hoolsalt tegema. Seal võib iga väiksemgi asjaolu tegelikult aktsia hinda mõjutada. Kui sa jätad kaks-kolm aastat midagi kajastamata või lased kajastada, võib see summa olla lõpuks paarkümmend miljonit.

Kui aruanded on aastaid valesti olnud ja inimene usaldab nende õigsust, on seal audiitoril ka tsiviilvastutuse küsimus.

Ettevõte võib samamoodi eksida ja öelda, et sellepärast mul audiitor ongi, et tema neid kontrolliks. Seal tekivad ka ettevõttel ja audiitoril omavahel küsimused. See on samamoodi Eestis üks teema, mida ei ole kohtupraktikas läbi mängitud. Seal võib tekkida põnevaid küsimusi.

See on asi, mida praktika kaudu ja läbi aja ka Eesti audiitorettevõtted hakkavad tunnetama. Maailmas on neid kaasusi üsna mitu, kus väga suured ettevõtted on kukkunud valede või puudulike audititulemuste pärast ja maksnud trahve ning kahjusid. Meie riik on lihtsalt väike ja võib-olla oma õiguste eest seismine on ka alles kujunemisjärgus.

Allkirja panek PRIA toetuse saamiseks võib olla kuritegu

Siim Tammer märkis, et peamisi rikkumisi teevad audiitorid, kui aitavad ettevõtetel alusetult PRIA toetusi saada.

Tammer märkis, et audiitorid annavad kogu avalikkusele ettevõtete kohta kindlust, kuid enne 2017. aasta sügisel toimunud muudatust kontrollisid audiitorid sisuliselt üksteist ise. Pärast seda hakkas neid kontrollima sõltumatu järelevalve nõukogu.

"Me teame, et kui vandeaudiitor on pannud enda pitseri, on ta teinud kõik endast oleneva, et majandusaasta aruande või raha taotlemiseks esitatud projekti andmed on õiged. Ja kui ta seda kõike endast olenevat ei tee, tekib tal vastutus,“ selgitas Siim Tammer. Kui aga vandeaudiitor eksib, ei vastuta ta samal viisil kui ettevõte, kui ta ei ole just kuritegu toime pannud ja ettevõtjaga koos midagi teinud. "Aga kui ta on lihtsalt läinud heast tahtest auditit tegema ja on kas teadlikult või teadmatusest oma parimat praktikat ebaõigesti kasutanud, siis see, et ta vastutab selle eest, on nii ilmselge,“ tõdes Tammer.

Peamised rikkumised ja silma kinni pigistamised on audiitorid teinud PRIA projektides. "Sa võid küll mõelda, et see on väike töö: annan ühele väiksele ettevõttele PRIA toetuse jaoks allkirja, aga sellel on päris suur mõju, kui osa vandeaudiitoreid nii teeb. Võib julgelt öelda, et toetustega seonduvad asjad on vandeaudiitoritel ikkagi probleem.“ Tammer ütles, et Eestis on ka tipptasemel audiitoreid, kuid probleeme esineb üldiselt siiski palju. "Kuni sinna välja, et me oleme pidanud tegema kuriteoteateid, sest on tunne, et vandeaudiitor on teadlikult eksitanud avalikkust sellepärast, et mingi ettevõte saaks mingi toetuse.“

Tammeri sõnul langevad üsna tihti ettevõtte probleemid ja probleemsed audiitorid kokku. "Me vaatame, et kvaliteedikontrollides on mingid jamad sees, aga iga kord ei pruugi see kohe välja tulla. Me anname audiitori tööle kollase või oranži märgi ja natukese aja pärast tuleb uudis, et ehitusettevõttel on suured probleemid. Siis lähen vaatan, kes on olnud selle ehitusettevõtte vandeaudiitor, ja asjad langevad kokku.“

Sellisel juhul on Tammeri sõnul neil eriõigus uurimismenetlus teha. "Siis me võtame vandeaudiitori uuesti ette ja vaatame värske pilguga.“ Tammer ütles, et see ajab vandeaudiitoreid tihti segadusse, sest nad ei ole harjunud sellega, et vaadatakse ka nende tööd. "Mõned on isegi üsna pahased ja küsivad, miks te üldse küsite meilt selliseid asju. Eriti huvitav on see, kui isegi mõned big four'i ettevõtted ütlevad, et te ei tohi minult sellist asja küsida. Nende portfell on oluliselt suurem kui üksikul audiitoril ja see näitab, et see süsteem ei ole korralikult töötanud.“

Tammer tõi paralleeli finantssektorist, kus ta iga päev finantsinspektsioonis töötab: kui keegi küsiks seal järelevalve käest, miks neid kontrollitakse, ja väidetaks, et neil pole selleks õigust, siis tõenäoliselt see ettevõte finantssektorisse kauaks ei jää.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt