Riina Jussila • 15. august 2019 kell 8:40

Sisustaja: antiigileiud võivad tulla ka prügikasti kõrvalt

Kodu ostes või olemasolevat uueks looma asudes on mõtted juba värsketel ideedel. Antiigikaupmees soovitab enne vana kraami äraviskamist see hoolikalt üle vaadata - väärtus võib peituda esemes, mida ise hinnaliseks pidada ei oskakski, kirjutab augustikuine Sisustaja.

Hõbeserviisid, eestiaegsed nõud, raamatud, väärtuslik nikerdustega mööbel – see on vaid napp nimekiri esemetest, mida Jaanus Idla äridesse inimesed pakkuma on tulnud ning mis sõna otseses mõttes prügikasti kõrvalt leitud ja üles korjatud. Nii soovitabki ta kolimise või remondi käigus spetsialistil ruumid üle vaadata.

Jaanus Idla  Foto: LIIS TREIMANN

Isiklikust vajadusest alguse saanud kirg

Antiigikaupmees Jaanus Idla lõpetas Tallinnas kooli ehitusinsenerina ja jõudis valitud erialal ka töötada. Huvi vanakraami vastu tekkis tal 80ndatel aastatel, mil sisustama oli vaja hakata ühte vana Kalamaja korterit.

Antiigi-pisikuga nakatumine oli selleks ajaks juba toimunud, sest üks Jaanuse koolivend oli vanamööbli restaureerimisega tegelenud juba poisikesena. „Kalamaja korterist see kõik algas,“ meenutab kolme vanavarapoodi pidav mees.

Idla on enda kodusid viis-kuus korda paika sättinud ja mõne aja pärast tundnud, et tahaks midagi hoopis muud. Kui ta Meriväljale kodu ehitama hakkas, võttis kogu protsess aega kümme aastat. Sama kaua läks aega ka just selle õige sisustuse hankimisega. „Sai valmis maja, oli olemas ka mööbel. Kümme aastat!“ räägib Idla.

Kõik antiigiga seonduv on mehe sedavõrd endasse haaranud, et ta ei tunne hetkegi, et ta seda tööna teeks. „See on ikka hobi, sest võin seda teha iga päev, iga kell ja igas kohas. Tööle minek pole nagu tööle minek, vaid mõtlen, et mida põnevat küll tänane päev toob, milliseid leide, milliseid inimesi,“ ütleb ta.

: IDLA ANTIIK, JAANUS IDLA, ANTIIGIPOOD : TALLINN, EESTI : 13AUG19Idla antiik, omanik Jaanus Idla.lt/: Foto: LIIS TREIMANN  Foto: LIIS TREIMANN

Võltsing viis rahakotist 390 000

Jaanuse esimene antiigiäri sättis end 90ndate alguses sisse Pikale tänavale. Samal tänaval on äri tänase päevani. Alustamisaastaid nimetab ta ajaks, mil huvi tunti absoluutselt kõige vastu – loosi läksid pressklaasist alused, kohviveskid, margapuud. Asju sai müüdud suurtes kogustes, sest absoluutselt kõike osteti. Palju käis välismaalaseid, kes ostsid asjad ära ning see omakorda pani hindu üle vaatama. "Teiste antiigikaupmeeste ees saavutasin ma edu sellega, et ostsin välismaal käies kokku antiigikatalooge, mis andsid mulle ülevaate sealsetest hindadest. Saadud teadmised andsid eelised, sest olin kõigega kursis. Arvutit sel ajal ju sellises mahus ei kasutatud ja seal info ei ringelnud.“

Idlal on hästi meeles ka enda ebaõnnestunuim diil. „See võis olla 2000. aastal. Ostsin siis väga palju asju ühelt Tallinnas elanud perelt. Seal oli palju tsaariaegset kaupa, nõusid, ikoone. Oli ka üks maal, mis mulle väga meeldis ja mida nad müüa ei tahtnud. Lõpuks sain ka selle, Ivan Šiškini teose 400 000 krooniga. Hiljem osutus see kahjuks võltsinguks. Müüsin töö 10 000 krooniga maha, ülejäänud raha kaotasin. Selles äris tuleb aru saada, et on võite ja on kaotusi, kuid ilmselt on see nii igas äris,“ arutleb Jaanus.

Emotsioon asjadest vägevam

Juba ammu on antiigiäri võtnud globaalsed mõõtmed, kus suurem müük käib internetis. Koduleht on koht, kus üksteist leitakse, kus ostud-müügid toimuvad. Idla käib igal aastal ka välismaa messidel, küll Taanis, Rootsis, Soomes, Venemaal. Neid külastades ta kindlat kaupa taga ei aja, sest esemeid, mis tal ilmtingimata olema peaksid, Idlal pole. „Vahel ma sõidan kuskile, peatudes läheb kellegagi spontaanseks jutuajamiseks ja siis juba selgub, et inimesel on kodus üht või teist põnevat. Lähen vaatama, istume, räägime, kaupleme. Mulle meeldib selle töö juures just asjade saamislooga kaasnev emotsioon,“ räägib Jaanus.

Vanamööblit on 2019. aastal üha keerulisem müüa, sest raskemoelised asjad kergelt kaubaks ei lähe. Kodu rajavate noorte jaoks tundub antiiksena juba 60-70ndate mööbel, mida üha sagedamini otsimas käiakse. Minekut on funk-stiilis esemetel. Kui veel viie aasta eest maksti eestiaegse tammepuidust puhvetkapi eest 800-1000 eurot, siis täna on hea, kui see 400 euroga müüdud saab. „Samas ütlen ma, et Eesti inimene on täna ja on alati olnud parim ostja. Me oleme muutunud ajaga üha teadlikumaks ja mõistame, mida oma koju tahame. Kiirmööblil on oma koht, kuid õnneks on koht ka antiigil. See ei kao.“

Hetkel kuum