Keeruline nagu hiina keel?

Hiina keel ei ole keerulisem kui mõni muu keel ning seda võib isegi pidada lihtsamaks kui paljusid muid keeli, mida on „õnnistatud“ toreda hulga grammatikaga. Rääkides hiina keelest tuleks kõigepealt aru saada, et hiina keel on rohkem nagu keelerühm, mis koosneb hulgast sarnastest keeltest, neid võib nimetada ka dialektideks, millest siis ametlikuks peetakse nii Hiina Rahvavabariigis kui ka Taiwanis Mandarini dialekti. Kõik need kasutavad kõik sama kirjapilti, mille puhul on olemas kaks võimalust – kas traditsiooniline hiina kiri või lihtsustatud hiina kiri, kuid märgid tähendavad igas dialektis sama asja. Kui aga tulla tagasi hiina keele lihtsuse juurde, siis siin on tegemist kahe osaga, mida võiks pidada keerukaks, nimelt hieroglüüfid, mis lihtsalt tuleb meelde jätta, kuigi nende jaoks on omad nõksud ning keeles kasutusel olevad hääletoonid, milledest peab õigesti aru saama, et hobust küsides hoopis kanepit ei saa. Ülejäänud osa keelest on juba tunduvalt lihtsam, sest sõnade käänamisega ja pööramisega pole vaja vaeva näha samuti ei pea tegelema aja määramisega, sõnade ja inimeste sooga ning muu sellisega. Hiina keele lihtsus osutub just oluliseks asjaajamisel, sest põhilised ja vajalikud väljendid saab üsna kiiresti selgeks ning, kui kohalikega selles keeles suhelda, siis suhtumine muutub ka palju sõbralikumaks ning hinnad soodsamaks.