Kas uus hasartmänguseadus piirab põhjendamatult kaupade ja teenuste vaba liikumist?

12. oktoober 2009, 12:32

Maksutulu saamise eesmärk iseenesest ei saa olla aluseks kaupade ja teenuste vaba liikumise piiramisele, kommenteerib advokaadibüroo Aivar Pilv advokaat Ingmar Lääts hasartmänguseaduse plaanitavaid muudatusi.

Hiljuti põhjustas meedias tähelepanu järgmisest aastast karmistuvad tingimused internetikeskkonnas opereerivatele hasartmängukeskkondadele. Seadusemuudatusest tingituna ei ole 2009. aasta jaanuarist võimalik Eestis opereerida internetikasiinodel ja kihlveoportaalidel, kellel puudub Eestis väljastatud tegevus- ja korraldusluba ning kelle server ei asu Eestis.

Kahtlemata on oluline, et meie hasartmänguseadus käiks ajaga kaasas ning pakuks õigusliku regulatsiooni ka internetis toimivate hasartmängukeskkondade osas. Tervitama peab ka püüdlusi ohjata mängusõltuvust. Samuti on selge, et täiendava siseriikliku lubade taotlemise kohustuslikkusega rikutakse Euroopa Liidu kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõtet. Siiski on ka kaupade ja teenuste vaba liikumist võimalik piirata n-ö avaliku huvi klausli (public interest) abil, mille sisu Euroopa Kohus korduvalt selgitanud on. Ka Eesti seadusandja peab seega järgima, et taoliste piirangute kehtestamine oleks kooskõlas ELi õigusega.

Hasartmänguseaduse eelnõu seletuskirjas on muudatust põhjendatud järgmiselt: Kuigi kehtiv hasartmänguseadus ei arvesta internetis hasartmängude korraldamise võimalusega, on Eestis võimalik mängida interneti vahendusel hasartmänge. Võttes arvesse, et välisoperaatorite poolt interneti vahendusel Eestisse suunatud hasartmänge on tehniliselt keeruline piirata, on otstarbekas võimaldada lisaks mängude pakkumist selliste korraldajate poolt, kes alluvad Eesti järelevalvele. Vaid Eesti järelevalvele allutatud korraldajate puhul on mängijatel võimalik eeldada, et hasartmänge korraldatakse ausal, turvalisel ning vastutustundlikul viisil. Samuti tagavad Eestis väljaantud korralduslubade alusel tegutsevad korraldajad täiendava maksutulu laekumise Eesti riigi eelarvesse. Arvestades interneti-hasartmängude käibe kiiret kasvutrendi maailmas, ei tasuks jätta tähelepanuta võimalust luua ka Eestisse atraktiivne ja samas ka usaldusväärne ettevõtluskeskkond interneti vahendusel hasartmänge korraldavatele rahvusvahelistele hasartmängukorraldajatele.

Eelnevast võib järeldada, et Eesti "avalik huvi" on üldiselt öelduna ausa, turvalise ja vastutustundliku hasartmängude korraldamise tagamine. Täiendava maksutulu saamise eesmärk iseenesest ei saa olla aluseks kaupade ja teenuste vaba liikumise piiramisele.

Euroopa Kohus on hiljuti teinud lahendi, mis otseselt antud küsimust puudutab ning Eesti seadusandja käitumist justkui õigustab (nn bwin-kaasus). Nimetatud kaasuses leiti, et Portugali riigil on õigus kehtestada n-ö riiklik monopol online-hasartmängude korraldamiseks eesmärgiga vältida pettusi ja kuritegevust. Euroopa Kohus on seega seisukohal, et interneti teel hasartmänge mängides on kõrge risk teenusepakkuja poolseks tarbija petmiseks või kuritegevuseks. Samuti viidatakse liikmesriikides esinevatele olulistele moraalsetele, kultuurilistele ja usulistele erinevustele, mis annavad liikmesriigile õiguse otsustada viidatud väärtuste kaitsmise viisi just siseriiklikul tasandil.

Olgu siinkohal märgitud, et Euroopa Kohtus on hetkel menetluses veel kuus analoogset juhtumit ning kohtuotsus bwin-kaasuses on juba kaasa toonud laialdast pahameelt. Teenuste vaba liikumise piiramine vaid sel põhjusel, et ära hoida võimalikke pettusi, on paljude arvates tõsiseks ohuks ELi siseturu toimimisele ning kohtuotsus ei järgi seni väljakujunenud põhimõtteid.

Kummaliseks teeb kohtuotsuse asjaolu, et kohtu ette ei toodud ühtegi tegelikkuses ilmsiks tulnud pettuse juhtumit või kuritegu, mida bwin kui teenusepakkuja toime oleks pannud.

Euroopa Kohtu otsuse kritiseerijad on üksmeelel, et tegelik eesmärk riikliku monopoli kehtestamiseks peitub eelkõige maksutulus, mida ka Eesti seadusandja otsesõnu tunnistab. Pole ju kahtlust, et plahvatuslikult kasvanud internetikasiinode ja kihlveokeskkondade kasutajate arvus peitub potentsiaalselt tohutu maksutulu.

Tulles tagasi Eesti seadusandja seisukohtade juurde, siis võiks eelnõu seletuskirjast välja tuua ka järgmise lõigu: "Peaaegu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides on hasartmängude korraldamine rangelt reguleeritud ning mitmetel juhtudel on hasartmängude korraldamine riikliku monopoli ainuõigus." Eelneva põhjal tekib õigustatud küsimus, et kui liikmesriigid on kehtestanud ranged nõuded hasartmängude korraldamisele, siis miks ei usalda üks liikmesriik neid nõudeid ja leiab, et tarbijate petmine on niivõrd suureks riskiks õigustamaks siseturu ja vaba konkurentsi piiramist täiendavate lubade taotlemise näol? Eesti riigi sooviks ei ole ju hasartmängudele riikliku monopoli kehtestada, vaid sisuliselt soovitakse juba ühes liikmesriigis tegutsemiseks loa saanud äriühingut veelkord kontrollida ja viimasele täiendav luba (või isegi load) väljastada.

Autori arvates esinebki viidatud Euroopa Kohtu lahendi ja Eesti seadusandja käitumise vahel erinevus, mis esmapilgul märkamatuks võib jääda. Nimelt on Portugali riigis hasartmängude korraldamine riikliku mittetulundusühingu ainupädevuses ning Euroopa Kohus on kinnitanud sellise regulatsiooni õiguspärasust. Eesti riik aga ei soovi piirata teiste liikmesriikide teenusepakkujate võimalust osutada Eestis oma teenuseid, küll aga kohustatakse neid äriühinguid läbima vastavate siseriiklike lubade taotlemise protseduur. Kiire pilk lubade väljastamise tingimustele näitab, et välisriigi äriühingu jaoks ei pruugi kehtestatud tingimuste täitmine kuigi atraktiivne olla ning Eesti turu väikest mahtu arvestades pigem edasisest tegevusest loobutakse. Eesti hasartmänguritele teenuse edasist pakkumist ei tee atraktiivsemaks ka asjaolu, et hasartmängukorraldajal tekib kohustus tasuda hasartmängumaksu ning kolida oma server Eestisse.

Seega tekitab esmapilk hasartmänguseaduse muudatustele põhjendatud küsimuse, kas seadusandja valitud meetmed on kohased ja proportsionaalsed väidetava eesmärgi suhtes tagada tarbijate kaitse võimalike pettuste ja muu kuritegevuse eest. Või kas muudatused üldse annavad tarbijale mingit täiendavat garantiid ausa, turvalise ja vastutustundliku teenusepakkuja osas? Esmapilgul peaks küsimusele vastama eitavalt.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing