Savisaare pantvangid

Kadri Simsonit toetanud Keskerakonna liikmed pakkusid Savisaarele võimalust väärikalt ja tasapisi ajalukku taanduda, aga ootuspäraselt see Savisaarele ei sobinud. Pigem jätab ta oma erakonna järjekordselt opositsiooni ja jääb ise linnapeatoolil edasi tukkuma.

Juhatusele ütles Savisaar, et tal on jõudu, tahtmist ja usku viia erakond valimisvõidule ja valitsusse. Savisaare usust iseendasse piisas täiesti, et erakonna juhatus ta kohemaid peaministrikandidaadiks ära kinnitas. Keegi ei küsi, kust see usk tuleb või millel põhineb – usk selle pärast usk ongi, et selliseid küsimusi ei küsita. „Erakond, see olen mina“ on Savisaare deviis ja sellega ei vaidle need, kes Savisaare häältesaagi abiga riigikokku lennata loodavad.

„Tema endaga“ vaidlemast hoiduvad ka Simson ja Ratas, aga viis, mismoodi nad sõnu valivad, on allteksti poolest koomiline. Nad räägivad Savisaarest, nagu oleks tegu mingi peast segi läinud monarhiga, kes on tegelikkusega kaotanud viimsegi sideme, aga keda ei tohi solvata või välja vihastada, sest siis võib midagi hirmsat juhtuda. Näiteks võib ta erakonnast välja heita, aga kuhu sa nüüd vastu talve ikka lähed, valimised on ju kohe kevadel, ei nii kiiresti uut kodu leia. Ja või sa siis kohe redeli ülemistele pulkadele maandud! Tuleb altpoolt ronima hakata. Pealegi kuulub jooksiku saatusse alati tubli annus naeruväärsust (mõelge Vilja Savisaar-Toomasti peale Reformierakonna liikmena). Ei-ei, parem ütleme, et tal on alati õigus.