Fredy-Edwin Esse • 4. veebruar 2015 kell 6:00

Tallinna börsi insaiderid on halvaks eeskujuks

Fredy-Edwin Esse.  Foto: Andres Haabu

Taas üks aasta läks mööda ning taas lasid Tallinna börsi ettevõtete juhid käest võimaluse promoda enda firma aktsiatega kauplemist ning näidata üles usku ja optimismi parema tuleviku saabumises, tõdeb Äripäeva ajakirjanik Fredy-Edwin Esse.

Kõik teame, kuidas Tallinna börsi kauplemisaktiivsus on nigel ning sellesse on vaja elu taas sisse süstida. Ma ei näe mõtet enam maaslamajat lüüa või loota mingile imele, mis paneks inimesed oma vaba rahaga börsi poole jooksma. Selle asemel võiks suunata tähelepanu ühe konkreetse grupi inimeste poole, kel ka tegelikult on võimu börsil toimuvat mõjutada ning panna inimesi ostma aktsiaid.

Pean silmas Tallinna börsi insaidereid ehk inimesi, kel on ligipääs mitteavalikule infole mõne emitendi kohta. Finantsinspektsiooni kodulehel või Äripäeva veergudel on kogu info nende inimeste tehingute kohta ka avalikult kättesaadav.

Kuna tegu on firma seisukohalt oluliste inimestega ning info nende tehingutest põhimõtteliselt kõigile internetiühendusega inimestele kättesaadav, siis nende isikute mõju firma aktsiale on kahtlemata suur.

Paraku on see mõju olnud Tallinna börsil aastast aastasse pigem negatiivne. Insaiderite tehingutel hoitakse üle maailma pingsalt silma peal, sest sealt võib paljugi välja lugeda. Üldine arusaam on selline, et kui insaider ostab, siis järelikult ta usub enda firma väärtuse tõusu. Müügi põhjuseid võib olla muidki, kuid tüüpiliselt on see investoritele negatiivne signaal.

20. sajandi üheks parimaks investoriks peetav Peter Lynch märkis tabavalt: “Insaiderid võivad müüa enda aktsiaid erinevatel põhjustel, kuid nad ostavad vaid ühel konkreetsel põhjusel – nad arvavad, et hind läheb üles.”

Just seda usku esineb Tallinna börsil suhteliselt harva. Merko Ehituse viimane insaideri ostutehing pärineb 2008. aasta novembrist ning Nordeconi insaider ostis viimati firma aktsiaid 2010. aasta novembris. Neid näiteid on veelgi, kus kolm või neli aastat pole insaiderid teinud ühtegi ostutehingut.

Et mitte nüüd kõigile ebaausalt liiga teha, siis tasub mainida ka firmasid, kus insaiderid on ostnud. Läinud detsembris ostis Pandi pere ligi veerand miljoni euro eest Tallinki aktsiaid ning muul ajalgi mullu nägime laevafirma insaidereid ostmas. Harju Elektri insaiderid on samuti aktsiaid ostnud, neist Aare Kirsme lausa tähelepanuväärse koguse. Väiksemate ostudega toetasid oma ettevõtet 2014. aastal ka Hans H. Luik ja Meelis Milder.

Samal ajal hoiaksin mina lausa eemale firmadest, kelle insaiderid hakkavad massiliselt müüma. Arco Vara näide paari aasta tagant on veel elavalt meeles, kuid terve detsembri müüsid oma firma aktsiaid kolm Silvano insaiderit. On irooniline, et augustis ilmus Äripäevas lugu pealkirjaga “Dapon hakkab Silvanot päästma”, samas kui värske müügi- ja kommertsdirektor Aldo Dapon müüs detsembris 15 000 Silvano aktsiat ja väärtpaberi hind kukkus selles ajavahemikus 11,5%.

See on ilmselge näide, kuidas insaiderid omavad suurt mõju börsifirma aktsiatele, seda enam, kui tegu on ebalikviidse turuga. Mu soovitus väikeaktsionäridele oleks järgmine: varsti on käes aktsionäride korralised aastakoosolekud, kus ka tavainvestorid saavad sõna. Küsige juhatuse liikmetelt, miks nad ei ole ostnud enda juhitava firma aktsiaid. Ma näen siin kahte võimalust – pole raha või pole usku.

Hetkel kuum