Tarmo Tanilas • 20. aprill 2015 kell 21:01

Keegi ei käsi osta ülehinnatud varasid

Tarmo Tanilas.  Foto: Eiko Kink

Risk on seotud tulevikku vaatamisega ja kahetsus minevikku vaatamisega - pole mõtet ummisjalu ülehinnatud varasid ostma tormata, rõhutab Swedbanki vanem investeeringute juht Tarmo Tanilas.

Märtsi algus oli USA börsidel tähelepanuväärne, sest 2009. aastal sündinud pullvasikas Ben tähistas oma kuuendat sünnipäeva. Hoolimata sellest, et ajaloost oli teada ka üks üle üheksa aasta elanud isend Alan, oli valdav osa tema eelkäijatest siiski juba paar aastat varem tapamajas oma kurva lõpu leidnud. Ben oli aga endiselt heas konditsioonis. Tema nahk läikis ning ta oli kasvanud eakaaslastest märksa suuremaks. Talitaja oli tema eest hästi hoolt kandnud ning lubanud tal juba aastaid topeltkoguse pärmiga maiustada.

Viimasel ajal kerkisid Beni pea kohale aga tumedad pilved. Farmi uue juhtkonna arvates oli tema nuumamise puhul tegemist ilmselge raiskamisega ning kostus ka arvamusi, et viimane aeg on loom realiseerida. Seda seisukohta toetas eelkõige üha kallinev jõusööda hind, mis Beni edasise toitmise majanduslikult mõtetuks muutis. Otsust looma edasise saatuse kohta lükati aga üha edasi, sest omanikel oli kahju temast loobuda. Ben jäi veel ellu, kuid tema menüü muutus järjest tagasihoidlikumaks.

Ameeriklaste põllumajanduslikud saavutused ei jäänud nende Euroopa ametivendadel märkamata. Kasvanud konkurentsi survel tõhustati tõuaretust ning prantslaste Jean-Claude'i-nimeline hädise tervisega loom asendati Itaalias aretatud palju kiidusõnu pälvinud Mario-nimelise indiviidiga. Üle vaadati ka loomade söödaratsioon ning imporditi suures koguses USAs end juba edukalt tõestanud jõusööta.

Asjad hakkasid liikuma vaikselt paremuse suunas. Mariol oli meeletu isu ning talitajad ei jõudnud talle nii palju sööta ette anda, kui loom soovis. Farmi omanike näod särasid, kuid loomaarst muutus murelikuks, sest iga päevaga kasvas oht, et loom sööb ennast lõhki. Veterinaar- ja toiduametisse saabusid esimesed kaebused USA jõusööda kahjulikkusest loomade liha kvaliteedile. Kriitikat tegi ka keskkonnainspektor, kelle arvates ei investeeritud piisavalt jäätmemajanduse parandamisse ning vahendid läksid jõusööda muretsemisele.

Aastakümneid loomi kasvatanud farmerid olid hämmelduses. Nad püüdsid säilitada kainet meelt ja vältida nooremate kolleegidega üheskoos jooksmist. See ei olnud aga lihtne, sest ilma turule jõudnud erilisi lisandeid sisaldava jõusöödata kasvasid nende loomad aeglasemalt. Nende kari oli küll tervem, kuid turg ei hinnanud seda õiglaselt ning neid suruti vaikselt ärist välja. Liha kvaliteet ei olnud enam oluline. Tähtis oli toota kiiresti ja suures koguses. Nende konkurendid ei investeerinud enam uutesse seadmetesse, tööjõudu ega arendusse. Selle asemel ostsid nad üliodava laenuga kahtlase väärtusega jõusööta, pannes ohtu nii loomade kui inimeste tervise.

Ka seni veel Eesti kohalikul söödal rammu kogunud pullvasikas Paul oli karjalaskepäeva eel ootusärevuses. Päike paistis, loodus hakkas tärkama, rohi kasvas mis mühiseb ning kõik tundus nii ilus. Kõik see nakatas selgelt ka kohalikke investoreid. Pikka aega varjusurmas olnud LHV investeerimisfoorum kihas taas nagu talve õnnelikult üle elanud mesilassülem esimeste soojade päikesekiirte paistel. Üksteise võidu räägiti võhivõõrastele inimestele viimase aja edukatest tehingutest ning ironiseeriti nende üle, kes ikka veel deposiidis istusid. Juba mitu aastat tagasi aktsiaturule sisenenud viis vaprat postitasid uutele võimalikele kamraadidele julgustavaid linke Euroopa Keskpanga võlakirjaostuprogrammi käivitumisest ning maailma aktsiaturgude viimase aja vägitegudest. Koos rõõmustati nõrkade makrouudiste üle, sest see tõi turule üha enam uut stiimulit ning surus kunstlikult üles varade hindu.

Võlakirjaomanikud, kes siiamaani olid langevate intresside ning kasvavate hindade tingimustes üks privilegeerituim investorite segment, korrigeerisid kollektiivselt enda arusaama riskist. Kui varem valiti portfelli korralike krediidireitingutega riikide ning ettevõtete võlakirju, siis nüüd kõlbasid negatiivsete intressimäärade keskkonnas tootluse paanilisel otsingul ka kahtlase väärtusega ning olematu likviidsusega võlapaberid.

Ajakirjanduses ilmusid majandusrubriikides üha enam artiklid, kui halb on hetkel olla rahas ning et vabad vahendid tuleb tingimata kiirkorras kusagile ära paigutada. Populaarne ja ajakohane oli kirjutada riskantsemate aktivate omandamisest, sest muidu sööb inflatsioon raha kohe ära. Peaaegu üldse ei räägitud sellest, et riikide majanduskasvud olid langusspiraalis ning viimase paarikümne aasta madalaimale tasemele langenud toorainete hinnad indikeerisid tõsiseid reaalmajanduse probleeme, mida riikide rahatrükk polnud lahendanud.

Me kõik teeme valikuid ebakindlas maailmas ja saame vaid tagantjärele tarkusena teada, et mõned valikud osutusid kohutavaks veaks. Me ei saa vältida valikute tegemist ega kaotada ära ebakindlust. Ent me saame õppida tegema tarku valikuid ning mitte tormama ummisjalu ostma varasid, mille hinnad on nende õiglasest väärtusest kaugele ettepoole kapanud. Risk on seotud tulevikku vaatamisega ja kahetsus minevikku vaatamisega. Kahetsus tuleb, kui hakkame tagantjärele tarkusena mõtlema sellele, mida oleksime saanud teha, kuid ei teinud. Osta tuleb ikka siis, kui turgudel voolab veri, ning müüa siis, kui fanfaarid helisevad. 

Hetkel kuum