Euroopa mürgikarikas
Pärast langust ja pikka seisakut on eurotsoonis tärkamas kasvuvõrsed. Euroopa Komisjon ennustab tänavuseks majanduskasvuks 1,3%, mis pole Euroopa kohta paha. Aga Euroopa reformidele see küll head ei tee, kirjutab California ülikooli majandusprofessor Barry Eichengreen.
Majanduskasv parandab paljud haavad. See tugevdab halbu laene vähendades pankade bilanssi ja vähendab maksutulusid tõstes ja sotsiaalkulusid piirates valitsuste eelarvepuudujääki. Samuti toob see võlad kindlamale alusele. Kusjuures kõik need toredad asjad juhtuvad iseenesest, ilma, et riik peaks midagi selleks tegema.
Kuid kahjuks läheb koos kasvuga üle ka kiire tegutsemise tahe – seda sealgi, kus kiirelt tegutsemine on hädavajalik, nagu Kreekas. Kui muu Euroopa kasvab ja enda majanduslikku taastumisse usub, siis on teiste riikide valitsustel vähem isu Kreekaga kompromisse otsida. Igaüks saab küll aru, et kompromiss on parem variant kui läbirääkimiste katkemine, laenude ülepeakaela maksmatajätmine ja Kreeka sunnitud lahkumine eurotsoonist. Aga mida kindlamini Euroopa end tunneb, seda rangemat joont ta ajab, ja seda räpakamaks kujuneb lõppmäng.
Samamoodi, mida tugevamaks muutuvad majanduskasvu tingimustes pankade bilansid, seda vähem kiire on poliitikutel tegeleda struktuursete vajakajäämistega – nagu varjatud tagatised, mis on antud liidumaade ja munitsipaalhoiupankadele Saksamaal, või perefirmadena tegutsevate pankade probleemid Portugalis.
Pealegi ei muuda isegi 2% majanduskasv Euroopa kolmekohalisi võla-SKP suhteid talutavaks. Euroopa vajab võlgade restruktureerimist, isegi kui liidrid seda ei taha tunnistada. Majanduse kosumine ei luba muud kui tasumise tundi edasi lükata.
Lõppeks ootavad ees ka ambitsioonikamad reformid – nagu fiskaal-ja poliitilise liidu loomine rahaliidu kõrvale – kui Euroopa soovib sarnast kriisi tulevikus ära hoida. Kui eurotsooni hiljutistest hädadest midagi õppida saab, siis seda, et rahaliit ilma fiskaal- ja poliitilise liiduta ei tööta. Kuid vaadates tulist vastuseisu edasisele integratsioonile, paistab edasiminek keeruline, ja kui asjad ka liiguvad, siis ainult raskete ja paratamatult lõhestavate läbirääkimiste tulemusel. Seega igasugune kasv, mis ennast ilma nende sammudeta ilmutab, tekitab soovi neid ebameeldivaid tegemisi edasi lükata.
Lihtsalt öeldes on asja iva selles, et paljud sügavamad põhjused, mis eurotsooni kriisi viisid, on siiani teemaks võtmata. Nende küsimuste lahendamine eeldab raskeid otsuseid. Kui aga Euroopa majandus kasvab nüüd nendetagi, pole tõenäoline, et nende otsusteni üldse enam jõutakse.
Arenevates riikides on kombeks öelda, et head ajad on majandusreformidele saatuslikud. Tere tulemast arenevasse Euroopasse!
© Project Syndicate