Igor Rõtov • 12. mai 2015 kell 8:15

Sõgedusest nakatunud

Igor Rõtov  Foto: Erik Prozes

Pangandusmaailm on astunud uude reaalsusse. Äripäeva peadirektor Igor Rõtov kirjutab, kuidas saab ettevõtja ja eraisik seda olukorda enda kasuks ära kasutada.

Esmaspäeval oli Äripäeva loetavaim veebiuudis ajakirjanik Kaisa Gabrali kirjutatud lugu sellest, kuidas SEB panga laenuklient Hannes Sarv sai pärast mitmekuist kirjavahetust ja finantsinspektsiooni sekkumist oma tahtmise. Pank soovis negatiivseks muutunud Euriborist sõltuvat intressimakset arvestada nullina ning nõuda seeläbi Hanneselt paari pügala võrra väiksemat makset, kui viimane heauskselt lootis. Ehkki kliendi sõnul oli summa väga väike, ei jätnud ta jonni ja pank maksis talle tagantjärele puudujäägi välja.

Igatahes on see esimene avalikuks tulnud juhtum Eestis, kus n-ö institutsionaalne mäng negatiivse intressi ümber jõudis konkreetsel moel ka üksikisikuni.

Midagi sarnast tõi Euroopa meedia välja kuu aega tagasi, kui kirjeldas laenukliendist taanlanna Eva Christianseni juhtumit. Erinevalt Hannesest, kes oma intressimakset vähendas, maksti Evale koguni peale. Nimelt osutus laenulepingus kirjapandud üldine negatiivne intress suuremaks kui krediidiandja marginaal.

Mõlemad juhtumid on erakordsed. Seda nii inimeste kui ka pankade jaoks. Kes oleks veel pool aastat tagasi suutnud uskuda, et midagi sellist on üldse võimalik? Üks Taani pankur võrdles seda tabavalt olukorraga, kus vilunud autojuhid peavad ühtäkki tihedas liikluses kõik koos tagurpidi liikuma hakkama. Ka Eesti pangad, kellelt ajakirjanik oma kommentaari küsis, ei suutnud seekord oma tavapärast PR-osakonnas läbimõeldud enesekindlalt seisukohta esitada. Olukord olevat alles uus ja reeglid alles väljatöötamisel. Nii nagu Euroopas õpitakse ka Eestis usinasti tagurpidi liikuma.

Debatis on välja koorumas kaks seisukohta. Ühed ütlevad, et eraisikutele laenamise eest peale maksta ei saa, teised aga peavad seda võimalikuks. Õli valab tulle ka negatiivse intressi rakendamine hoiustajate suhtes. Ühed arvavad, et see poleks juba poliitiliselt võimalik. Liberaalsemad aga leiavad, et miks ka mitte. Tõesti, kui Euroopa keskpank on otsustanud majandust elavdada, miks siis juba ka mitte motiveerida eraisikuid oma hoiuseid tarbimisse paiskama?

Kõiges on süüdi Euroopa keskpank, kes on alustanud võlakirjade kokkuostu (rahvakeeli rahatrükkimise) programmi, mille eesmärk on tardunud majandust turgutada. Osalt on see õnnestunud, vähemalt aktsiaturud on jõudsalt tõusnud. Teiselt poolt pole tulemus ette teada. Optimistid usuvad, et see ongi parim viis surutisest välja tulla. Pessimistid kinnitavad, et rahatrükk muudab niigi halva olukorra veelgi halvemaks. Kohalik kibe guru Peeter Koppel kasutab koguni sõna tragöödia.

Rahatrüki kõrvalmõjud. Kindel on aga see, et EKP pretsedenditu samm on kaasa toonud üllatavaid kõrvalmõjusid. Näiteks eurotsoonist väljas oleva Šveits ei läinud rahatrükiga kaasa ja lubas frangil hetkega paarkümmend protsenti euro suhtes tugevneda. Mulle kurtis üks jalgpallifänn, kes Eesti–Šveitsi kohtumist vaatamas käis, et selles riigis maksab nüüd ka tagasihoidlik lõuna rohkem kui sada eurot. Tulemusena võivad küll niigi rikkad šveitslased turistidena teistes riikides priisata, kuid näiteks kellatöösturitel ja muudel maailma tuntud eksportööridel on nutt kurgus. Katsu nüüd hetkega lakkehüpanud kulubaasiga maailmaturul konkureerida. Taani ja Rootsi aga Šveitsist eeskuju ei võtnud ja hoiavad negatiivsete intresside najal oma rahvusvaluutat kunstlikult nõrgana. Selle tulemusel saigi teoks eelpool kirjeldatud kurioosum taanlannaga.

Igatahes oleme nüüd ka Eestis sellest rahamaailma sõgedusest lõbusalt nakatunud. Mis edasi saab? Kas uskuda, et aasta lõpuks saab Euroopa majandus taas jalgadele ja normaalsus taastub, pangad lükkavad edaspidi käigu sisse, Euribor tõuseb 2-3 protsendile, pikaajalist laenu hakkame pangast saama 6 protsendiga ja deposiidi pealt teenime jälle 4-5 protsenti? Sellist stsenaariumi paistab uskuvat Eesti valitsus, kes on vabatahtlikult loobunud Euroopa keskpanga ergutust vastu võtmast ja toetab teisi riike.

Paraku kalduvad eksperdid arvama, et võlakirjade ost keskpankade poolt või mõni muu drastiline sekkumine jääb rahaturule veel pikaks ajaks. Negatiivsed intressid ja muud kurioosumid muutuvad meie jaoks igapäevasteks ning harjumuspärane vana hea normaalsus võibki  jääda ajalukku.

Kuidas peame sellises olukorras käituma? Kõigepealt peaksime vaatama, kas ka meie laenuleping võimaldab miinuses Euribori pealt midagi tagasi küsida. Teiseks võiksime varasemast julgemalt laenu võtta ja parema elamispinna soetada. Saaksime vähemalt eraisikuna Euroopa ergutusprogrammist mingit kasu. Kolmandaks kaaluks nüüd ikka väga tõsiselt investor Toomase eeskujul vähemalt osa oma raha hoiustest aktsiatesse või võlakirjadesse panna. Neljandaks, laenu vajavad ettevõtted võiksid panna pangad proovile ja nõuda negatiivset intressi endalegi. Viiendaks on hea aeg oma ettevõtte loomiseks, sest kapitali on lihtsam kaasata kui iial varem ja järsud muutused välistes tingimustes pakuvad enamasti head stardiplatvormi uutele tulijatele.

Hetkel kuum