Riigifirma vajab spordi sponsimist

Sponsortegevusega tehakse nähtavaks ja arusaadavaks väärtused. Needsamad väärtused, mille puudumise üle ühiskonnas palju kurdetakse ja mille kasvatust oodatakse kodult, koolilt ja ühiskonnalt laiemalt. Sponsortegevusega saavad omanikud – praegusel juhul siis riik – soovitavaid väärtusi ühiskonnani viia. Näiteks võivad toetatavad valdkonnad olla kultuur, loodushoid ja sport.

Sponsorluse kasu inimesele on muidu kaugeks jäävate väärtuste nähtavaks ja tunnetatavaks tegemises. Riigiettevõtete sponsortegevus on üks võimalus täiskasvanute väärtushinnangute suunamiseks. See annab võimaluse näidata, mida ettevõte tähtsustab.

Sponsorlus annab ettevõtetele võimaluse oma missiooni ja põhiväärtusi konkreetsete tegudega ühiskonnale edastada. Eriti oluline roll on sponsortegevusel riigiettevõtetele, sest riigi omanduses on üldjuhul infrastruktuuri ettevõtted ja nn loomulikud monopolid, kellele sponsorlus annab peaaegu ainukese võimaluse oma sõnumite edastamiseks. Kui sponsortegevust takistatakse, siis jäävadki need ettevõtted seisu, kus ainsateks uudisekünnist ületavateks teadeteks on „jälle nad tõstavad hinda“ või „jälle ei saanud nad millegagi hakkama“. Veel üks äärmiselt oluline nüanss: sedasi on nad eeskujuks ka eraettevõtetele.

Ühiskonnas on sponsortegevus üks osa väärtuskasvatusest. Avalik sponsortegevus on heaks allikaks, et arutleda, mis võiksid olla need väärtused, mida toetada ja mil moel. Kas see toetus on piisav, läheb just õigesse kohta õigel moel?

Sport kannab väärtusi nagu aus mäng, sõprus ja teistest lugupidamine, õpetab eesmärke seadma ja nende nimel järjepidevalt tegutsema. See välistab pettused ja valemängu. Need on väärtused, mida iga edukas ühiskonnaliige võiks oluliseks pidada ja mida võiks tahta oma lastele edasi anda. Ent kui ühiskond ei väärtusta sporti, siis on ka lapsele keeruline selgitada, miks ta peaks diivanil iPadi näppimise asemel rahmeldama õues või spordisaalis.

Seaduslik alus on olemas ja seda pole vaja muuta: kui ettevõte on olnud kolm aastat kasumis, siis võib sponsortegevuseks suunata kolme aasta keskmisest kasumist kuni 1,5 protsenti. Tegelikult piisakski vaid ühest otsusest: minister, kelle haldusalasse teatud riigi omanduses olev ettevõte kuulub, teeb kirjaliku otsusega selle põhimõtte teatavaks nõukogule, kes siis kehtestab vastava korra. Ja kõik!

Autor: Jaak Salumets