Inimlikkuse võluvägi toimib ka ärisuhetes

Inimestel on hämmastavalt raske jõuda teise inimeseni. Nad võivad olla väga edukad mitmel alal ja ometi olla hädas teise inimesega kontakti saamisel.

Inimlikel puudutusel on tähendus. Kui NBA mäng algab, jooksevad mängijad ükshaaval väljakule – tervitavad oma meeskonnakaaslasi kas käsi kokku lüües või rinnutsi üksteisele vastu hüpates. Nii vahetavad mängijad omavahel energiat.

Töökoosoleku või ärikohtumise puhul räägivad inimesed üksteisega üsna lamedas ja energiavaeses toonis. Ma ei arva, et inimesed peaksid hakkama, rinnad vastamisi, õhku hüppama, kuid me võiksime öelda sisseastujale nimepidi tere viisil, mis paneks ta tundma ennast oodatuna.

Me hoiame end tagasi, et mitte käituda moel, mis teeks teistele inimestele head ja näitaks samas, kes me päriselt oleme. Me peame seda sobimatuks.

Kuidas tuua võluvägi välja ka oma inimestes? Me saame muuta oma mikrokäitumist, kehtestada mikromuutusi.  Lennart Meri otsus anda kord pressikonverents Tallinna lennujaama WCs oli selline mikromuutus. Inimese poole pöördumine koosolekul on mikromuutus, võrreldes sellega, et me ei ütle ruumisviibijatele teregi.

Mis takistab meid maagiliselt suhtlemast?

Esiteks domineerivad tööpostil produktiivsuse mehaanilised mudelid ja nendest on inimesed kaotsi läinud. Töökoosolekutel on tavaline, et kaitstakse enda seisukohta, selle asemel, et teist inimest kuulata. Teiseks on meile omane negatiivne kalle, mis tähendab seda, et halvad asjad jäävad paremini meelde kui head. See negatiivne kalle poeb naha alla ja jääb märkamatuks.

Positiivsust võtame samas tihtipeale vastu kui pealiskaudsust, milles ameeriklased hiilgavad. Arvame, et see üksteisele hüütud „Faaan-tas-tiline!“ on teesklus. Lihtsam ja õigem on ise teise inimese poole käsi sirutada.