Raul Pint • 24. juuli 2015
Jaga lugu:

E-Eesti ainulaadne võimalus

Raul Pint.  Foto: Raul Mee

Eestil on ainulaadne võimalus pöörata oma e-eripära puhtaks sularahaks, leiab firmamatja Raul Pint.

Märkimisväärne, kuid poolik samm selleks on tehtud e-residentsusega, mis praeguses vormis on Eestis mitteresideeruvatele välismaalastele pigem iselaadne kuuluvustunde või tunnustuse näitamise instrument. Tinglikult nagu klubikaart paljude teiste kliendikaartide hulgas.

Samas on see kahtlemata igati otstarbekas Eestis alaliselt resideeruvatele välismaalastele või juba mingil viisil Eestiga tõsiselt seotud teiste riikide kodanikele.

Planeeritud 10 miljoni e-residendini jõudmiseks on vaja mingit märkimisväärset n-ö rosinat koogi sees. Iga ärimees teab, et oma sihtgrupini jõudmiseks tuleb see kõigepealt defineerida, segmenteerida ning seejärel leida tee selle sihtgrupi südamesse ja ka rahakotti.

Praegu on maailmas laiali kümneid miljoneid ekspatriaate ehk inimesi, kes subjektiivsetel kaalutlustel on lahkunud oma sünnimaalt ning resideeruvad kuskil mujal riigis. Jättes kõrvale kalevipojad ehk siis majanduspõgenikud, kes läinud rohkem arenenud riiki kõrgema palga jahile, ning ka pensionärid, jääb alles märkimisväärne hulk elujõulisi tegelasi, kelle patriotism on asendunud teiste kriteeriumitega. Olgu nendeks siis parem kliima, ilusamad tüdrukud/poisid, turvalisem ja kvaliteetsem elukeskkond laste üleskasvatamiseks vms.

Valdavalt on tegu produktiivseimas eas inimestega, kellele elu sünniriigis on ennast ammendanud sõltumata sissetuleku suurusest. Päritoluriikide järgi ei ole väga lihtne üldistada, sihtgrupis on inimesi igalt poolt maailmast. Kõigil neil on mingi riigi kodakondsus, mida nad vahetada ei plaani, samuti on neil olemas resideerumisriik, kus neile mingil subjektiivsel põhjusel meeldib elada. Neil olemas oma töö või äri, mis loob neile sissetulekut. Sageli on sissetulek mingil viisil internetipõhine.

Märkimisväärsel osal neist on aga teatav probleem n-ö ärilise kodusadamaga ehk siis kohaga, kus neil oleks registreeritud ettevõte ja kus nad saaksid vastu võtta oma äritregevusega teenitud raha. Kõrge maksukoormuse tõttu või muudel põhjustel ei taha nad oma sünniriigis ettevõtet registreerida. Lisaks sellele ei ole nende sünnimaal ehk siis passiriigil mingit seost ega ka mingeid teeneid nende praeguse äritegevusega.

Elukohariigis tavaliselt puudub hästiarenenud tugiteenuste baas ning ka hästitoimiv internetipangandus. Samuti võib olla probleemiks märkimisväärne kultuuri- ja keelebarjäär. Näitena võib tuua internetivaldkonna äri ajava rootslase, kes elab juba aastaid Tais ja müüb mingit teadmistepõhist toodet või teenust üle interneti Austraaliasse. Tal puudub huvi ja ka mitteresidendina vajadus maksta oma teenitud tulu pealt ülikõrgeid makse Rootsi. Samas ei ole näiteks Tais välismaalasel võimalik mõistlikul viisil ettevõtet omada, sõltumata asjaolust, et ta on seaduslik resident.

Katmata vajadused

Praegu on selle turuosa katnud mingil viisil offshore-tööstus, kuid see ei kata selle segmendi tegelikke vajadusi. Lisaks sellele on offshore-temaatikal paratamatult juures maksudest kõrvalehoidumise lõhn, mis antud segmendi puhul ei ole õige. Nad ei ole kellegi maksuresidendid ning kuuluvad iseendale. Nad ei hiili maksudest kõrvale, nad ei resideeru passiriigis, nad ei teeni raha passiriigis, samuti ei teeni nad raha elukohariigis, vaid hoopis kulutavad seda seal. Samas puudub neil täiuslik instrument toimiva ärikeha ja panganduse kaudu.

Äritegevus saab olla mõistlikult maksustatud ainult juhul, kui see toimub mingi riigi geograafilisel territooriumil. Väga paljud riigid vastavalt on nii ka oma seadusandluses sätestanud, osad jätnud selle kas teadlikult või kogemata märkamata.

Eestil on olemas e-residentsus ja hästitoimiv internetipangandus. Puudu on vaid võimalus muuta e-residentsuse saamine kättesaadavamaks (näiteks Manila lähistel resideeruva hollandlase jaoks ei ole just väga ahvatlev sõita Tokiosse EV saatkonda sõrmejälgi andma). Samuti tuleks selle lähenemise realiseerimiseks luua ettevõtlusvormina mitteresidendi äriühing või siis maksuerisus, mis välistab vajaduse kohaliku maksuametiga suhtlemiseks. Headeks näideteks on Araabia Ühendemiraatide RAK IC äriühing või Hongkongi maksuseadustik.

Tulubaas sellise mudeli puhul moodustub iga-aastasest äriühingu hooldustasust. Praegu kasutatavate mudelite puhul on välja kujunenud kulufoon umbes 800 eurot aastas äriühingu kohta, sõltumata  jurisdiktsioonist. Väga tõenäoliselt maksaks ekspatriaadist äriinimene suurima heameelega ligi 1000 eurot aastas selle eest, et tema ettevõtte on kusagil pisikeses, aga viisakas Euroopa riigis registreeritud, et tal on ID-kaardiga isiklik ligipääs korralikele ingliskeelsetele tugiteenustele ja et tal on hästitoimiv ingliskeelne internetipank.

Samas kui aastamaks on näiteks 3 kuud maksetähtaja ületanud, kustub äriühing automaatselt registrist. Aastamaksu tasumisel koos mõõduka lisatasuga ennistatakse äriühing registrisse.

Eesti edumaa teiste ees

Ühtlasi võib ettevõtte omanik ka vahel olla huvitatud huvireisist riiki, millest ta enne polnud kuulnudki, kuid praegu asub seal tema ettevõtte virtuaalne ja hästitoimiv peakontor. Seega praegu on Eestil riigina reaalne võimalus võtta märkimisväärne osa ligi 5 miljardi dollari suuruse mahuga turust. Loomulikult tuleb selleks valdkonda mõista, vaeva näha ja kontseptsiooni oskuslikult turundada. Eelkõige tulla välja konnatiigikesksest mõtteviisist. Võimalused ja edumaa selleks on olemas ning üle poole tööst juba tehtud.

Kokkuvõtlikult moodustaks e-residentsus koos eritüübilise äriühingu ning hea internetipangaga just selle kombinatsiooni, millest maailmakodanikest äriinimesed viimase kümnendi jooksul teravat puudust on tundnud. Seega on olemas märkimisväärne nõudlus teatavas segmendis, millest just Eesti riigil oma e-platvormidega oleks võimalik asjaliku tegutsemise korral oluline tükk haugata.

Jaga lugu:
Hetkel kuum