Isamaa vangikong

Tsahkna on skisofreenilises olukorras: ühelt poolt valijaid mitte kaotada ja järgmiste valimiste ajaks juurde tuua, samas anda uus hingamine erakonnale, mille valdav osa ripub kangekaelselt vananevate väärtushinnangute küljes, on talle ilmvõimatu ülesanne. Erakonna „kuulsusrikka“ minevikuga järjepidevuse hoidmine ja erakonnale nüüdisaegse näo andmine ongi raske ülesanne, aga käib Tsahkna mõõtu väikesekaliibrilisele mõtlejale kahjuks üle jõu. Seda tunnistab ehedalt sõnaühend „radikaalne kesktee“, mis ka ilma Eesti poliitmaastikule omaste konnotatsioonideta kipub eelkõige ja peamiselt olema vastuolu terminites.

Tsahkna püstitab olemusliku küsimuse: keda me oleme valmis pidama eestlaseks? Aga ta ise ei julge sellele vastata, vähemasti mitte nii, et see kuidagi kõnetaks. Ta möönab, et eestlaseks teevad keel, kultuur ja ühised väärtused, aga siit edasi minna ta pelgab. Öelda, et võiksime eestlaseks pidada igaüht, kes eesti keelt kõneleb või seda õppida tahab, meie kultuuriga ühenduses on ja võib-olla seda ka näiteks mõnes teises keeles loob (näiteks Andrei Ivanov, siiamaani Eesti kodakondsuseta eesti kirjanik, kes kirjutab vene keeles), ta ei saa, sest siis kaoksid kohemaid sisserändajate ja pagulaste suhtes negatiivselt meelestatud valijad, kellele sedasorti avaralt mõistetud eestlus oleks vastuvõetamatu. See tähendaks, et Isamaa peaks loobuma nendest häältest, mis tal praegu on ja looma endale uue valijaskonna. Midagi ära anda selle nimel, et võida ise muutuda ja Eesti ühiskonnaski midagi päriselt muuta, seda Isamaa ja Tsahkna ei suuda. Valimistsükkel on liiga lühike ja argus liiga suur.

Pilk mustanahalisele mehele ei lähe meelest