Amazoni plaan laiendada võrgustikku Euroopas on tervitatav, sest üha enam Eesti e-kauplejaid otsib väljundit ekspordiks ning konkurents ei piirdu ammu enam ainult koduturuga.

Kodumaise e-kaupleja eeliseks jääb alati emakeelne klienditeenindus, kiire ja soodne tagastusprotsess ning paljudel juhtudel veebi ja betooni kombineerimine, kus klient valib ja võrdleb kaupu internetis, kuid ostuotsuse teeb esinduspoes peale tootega tutvumist. Vähem tähtis ei ole hirm petta saamise ees, kuna koos e-kaubandusega kasvab ka küberkuritegevus ning naljalt ei tasu oma krediitkaardi andmeid jagada anonüümsetele kauplejatele.

Digitaalse ühtse siseturu üheks eesmärgiks on hoogustada e-kaubandust liikmesriikide vahel, Eesti e-kauplejale tähendaks see 500 miljonit tarbijat 1,3 miljoni asemel. Oluliseks argumendiks on siin õigussüsteemide harmoniseerimine, kuna praegu tuleb nii ostjal kui ka müüjal tunda 28 erineva riigi õigust. Iseasi, mis on ühtse turu loomise hind – kas uued regulatsioonid toovad ettevõtjatele kaasa suuri investeeringuid, mis omakorda viivad kaupade hinnatõusuni, mitte oodatud languseni, ja kuidas saab olema korraldatud taskukohane logistika materiaalsete kaupade müügil, selgub ajas.

Mitu Euroopa e-poodi toimetab juba praegu, ilma liidu regulatsioonideta, kaubad Eestisse 2–3 päevaga ja postikuluta. Kolmandatest riikidest võib tarne olla küll nädalate- või kuudepikkune, kuid saadud hinnavõit kompenseerib tarbijale pika ootusaja. Eesti e-poodidel on siin oma konkurentsieelised – tarbija võib kauba kätte saada alla 24 tunniga või lausa tellimise päeval ning üha enam laieneb kaubavalik ja leidub tasuta tarne pakkujaid, mistõttu kodumaine e-kaubandus gigantide laienemisplaanide tõttu kindlasti kokku ei kuku.

Lõpuks on aga klient kuningas ning dikteerib nõudluse, olgu siis naabrimehe e-poest või maailma suurimast e-kaubamajast.