Eesti vajab riskijulgust

Ida-Virumaa suurtööstuste omanikud ja juhid peavad tavapärasest sagedamini murelikke nõupidamisi, sest tööstusi on osaliselt konserveeritud ning sadu inimesi koondatud. Tööstuste sulgemist on seostatud kukkunud naftahindadega. Kuid see on liiga lihtsustatud vaade ja pealegi üha vähemaks muutuva mõjuga.

Nafta hind on veebruari alguse vabalangemisest pisut kosuda jõudnud, kuid arvestades detsembris Pariisis sõnastatud kliimalepet ei tähendaks Eesti praegusele põlevkivi- ja laiemalt energiatööstusele helget väljavaadet ka tänasest oluliselt kõrgem toornafta hind. Kliimaleppe eesmärgid on nii ambitsioonikad, et maailm peab globaalse soojenemise mõjude ärahoidmiseks liikuma oluliselt enam puhtama energia poole. Selle tulemusena hakatakse üha enam piirama fossiilsete toorainete ja kütuste kasutamist.

Eesti tausta arvestades on probleemid juba kõige põhilisemas – põlevkivi on paljudest teistest fossiilsest toorainest isegi saastavam, lisaksomahinna poolest kallim nii energia kui ka kütuste tootmiseks. Väheefektiivseid Kiviteri-tüüpi tehaseid nende tänasel kujul ja moderniseerimata ei pruugi VKG enam kunagi avada, isegi kui naftahinnad mõnevõrra tõusma hakkavad.

Siinsel energiamaastikul vaja liikuda põhimõtteliselt uute lahenduste poole ja perspektiivis tuleb Eesti energeetikasektor sisuliselt ümber korraldada. Olemasolevatel ja ka uutel ettevõtetel tuleb soodustada liikumist senisest puhtama energia tootmise ja innovaatilisemate lahenduste suunas. Seda saab teha nii, et võidab kogu Eesti majandus.

Kriisid on olnud head muutuste algatajad. Ida-Virumaa tööstuses ja tööjõuturul toimuvat ei saa pidada täiuslikuks kriisiks, kuid aega viivitada pole. Seda enam, et Eesti liigub juba viimasel kolmel aasta vältel välja odava tööjõuga piirkonna staatusest. Nüüdseks on see olukord hästi nähtav ka ettevõtlusest kaugemal seisjatele, mida süvendas hiljuti veelgi PKC teade 600 inimese koondamisest oma Keila tehases.

Ettevõtted mitte ainult ei lahku Eestist, vaid ka investeerimisjulgus on seoses palgasurvega kahanemas. Ida-Virumaa, tegelikult kogu Eesti vajab hädasti investeerimiskliima parandamise meetmeid, vahendeid tulevikku muutva majanduse edendamiseks. Kuid siin on vaja teha just seda, mida Eestis enam ei julgeta teha – tulevikku muutvate eesmärkide seadmine, suurte eesmärkide täitumiseks sobiva keskkonna süstemaatiline arendamine, uuenduslikkuse ja eksperimenteerimise innustamine ning erasektori investeeringute julgustamine. Ühesõnaga: riskijulguse taasavastamine.

Suurema mõju saavutamiseks peavad innovatsioonitoetused olema suunatud just suurema riskiga ja strateegilise vaatega innovaatilistele projektidele, kuhu erasektor ilma täiendavate garantiideta ei investeeriks. Siin ongi üks suuremaid takistusi see, et Eesti avalik sektor ja eriti poliitikud on muutunud riskikartlikuks. Euro- jms toetuste poliitikas tehakse valikuid turvaliste lahenduste ja nn eilsete võitjate kasuks. Selline valikuprotsess võimaldab näidata raha jagajate otsuste edukust, kuid innovatsiooni edendamise seisukohast on sel tühine mõju.

President rääkis seekordses aastapäevakõnes suurte muutuste lävele jõudmisest. Kuid ta ei rääkinud majanduse kontekstis vaid tõdes murelikult, et Eestis läheb väga palju auru vaidlusteks kahe täiskasvanud inimese eraelu korraldamise ning põgenike tõrjumise peale. Meelehärm on igati õigustatud – ajal, mil käib madistamine populistlike teemade üle, on Eesti jõudnud majanduses tegelike muutuste vajadusteni.

Maailmas toimuvad arengud annavad Eestile – hoolimata sellest, et Eesti võimalused ning ressursid on piiratud – majanduses tegelikult suurepäraseid väljavaateid. Kliimakokkuleppe suund puhtamate energialiikide kasutuselevõtuks avab tohutud võimalused, mida Eesti peaks nutikalt ja kohe hakkama ära kasutama.

Euroopa Liit on üks uue kliimakokkuleppe tugevamaid advokaate. Eesti võiks uute energialiikide arendamise asjus võtta eesliini positsiooni Euroopa Liidu sees ning taotleda selles valdkonnas Euroopast julgelt ja jõuliselt arendus- ja uurimistoetusi ning palju muudki. Uute tehnoloogiate arendamine ja nendega seotud arengukeskuste rajamine võiks olla Eesti nutika energiapoliitika üks osa. Ka globaalses mastaabis on tegemist ühe kõige olulisema tulevikuvaldkonnaga üldse. Energiasektor, kus Eestil on pikaajalised kogemused, võiks saada üheks Eesti olulisemaks nutika majanduse võtmevaldkonnaks, mis tooks Eestisse nii uut kasvu, tooks siia spetsialiste kogu maailmast ja looks uusi töökohti. Palju laialdasemat hoogu saaks ka sisuliste väljundite vähesusega maadlev e-residentsuse programm.

1) biokütused ja bioenergia. Eestil on ka muuhulgas rikkalik kodumaise biomassi hulk (lisaks puidumassile muude taimejäänuste, isegi veetaimede, kasutamise võimalus). Nende arendamise eesmärgiks on vähendada sõltuvust põlevkivist ja naftast;

2) kütuseelemendid, nende tõhususe parandamine, vastupidavuse suurendamine ja väljatöötamise kulude vähendamine;

3) vee-energia kui üks kõige enam arenenud taastuvate energiaallikate valdkond koos tuuleenergiaga, kus Eestil on rohkelt potentsiaali;

4) geotermilised tehnoloogiad jne

Kindlasti peab innovatsioonistrateegia nurgakiviks olema seotus ettevõtluse, erasektori ja erainvestoritega – ettevõtjatelt tulev info on kõige olulisema tähtsusega.

Energiasektori projektid on erineva suuruse ja mõjuga, nende eri etappides saavad tegevust nii suured kui väikesed ettevõtted. Projektide hulk ja mitmekesisus toovad endaga kaasa palju kavandamist ja ehitamist, võimaldades luua hulgaliselt ka kaudseid töökohti.

Lõpetuseks tagasi naftahinna mõju juurde. Kui hea lugeja oleks investor ja saaks vabalt otsustada, kuhu investeerida (hoolimata naftahinna liikumisest), siis kes investeeriks põlevkivi väärindamisse või sellest energia tootmisse vana tehnoloogia alusel ja kes uutesse ja puhtamatesse tehnoloogiatesse? Vastus annab lihtsa vihje, mida Eestis majanduspoliitika kujundamisel peab tegema.