Mida teha, kui ei taha pätte palgata?

Viimase paari aasta jooksul ettevõtete juhtide ja omavalitsuste esindajatega tööandjabrändi arendamise teemadel suheldes on teravalt kõrvu jäänud: inimesi, kelle pärast konkureeritakse, jääb järjest vähemaks. Kui veel mõni aasta tagasi räägiti peamiselt sellest, et Eestis on pidevalt puudus teatud valdkondade spetsialistidest, siis tänaseks näib see probleem olevat muutunud valdavaks kõikides töötajasegmentides, kui võib-olla presidendi ametikoht välja arvata.

Inimesi, kes oskaks ja tahaks tööd teha, lihtsalt ei ole. Tootmisettevõtted ei saa tegevust laiendada, investeeringud jäävad tegemata ja kohalikud omavalitsused valmistuvad otsustavaks lahinguks naabritega makse tasuvate elanike pärast. Ühe Eesti juhtiva tööjõurendifirma juht kirjeldas kujunenud olukorda järgmise näite varal. Veel paar aastat tagasi oli tootmistööliste värbamisel varasem kriminaalkaristus peaaegu alati välistav tegur. Alates 2015. aastast on ettevõtted olnud sunnitud sellesse teemasse paindlikumalt suhtuma. Taganemisruumi enam ei ole.

Kui mikrotasandil üksikettevõte ei suuda olemasolevaid töötajaid kinni hoida ja uusi piisavalt efektiivselt värvata, siis peab juhtkond oma tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks algatama rea sisulisi muudatusi, muutumaks atraktiivsemaks töökohaks. Sageli nimetatakse nende muudatuste planeerimist tööandjabrändi strateegia koostamiseks. Et häda on laienenud riigi tasandile, siis tundub, et on viimane aeg muuta Eesti brändi arendamise fookust.

Ei saa öelda, et Eesti riik ei oleks selles valdkonnas üldse midagi teinud. Üks Eesti brändi tutvustav osa puudutab Eestis töötamist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel on koostatud 25-leheküljeline „Work in Estonia“ tegevuskava aastateks 2015–2016. Samas on see teema kogu Eesti brändi strateegias pigem nišivaldkond, mis keskendub eeskätt kommunikatsiooni korraldamisele täpselt defineerimata välisspetsialistide sihtgrupile. Eestis täna veel töötavaid ja Eestist juba väljarännanud kaasmaalasi see tegevusplaan peaaegu ei puuduta.

Teiseks ei kirjelda tegevusplaan kuigivõrd sisulisi arendusi, mis muudaksid Eestis töötamise tänasega võrreldes atraktiivsemaks. Kommunikatsioon ilma väärtuseloometa ei ole piisav. Nii nagu ettevõtte maine tööandjana ei parane, kui ta ei arenda oma töö- ja palgatingimusi, ei muutu ka riigi kui asukoha paeluvus ettevõtluskeskkonda soovitud suunas arendamata.

Eesti brändi eestvedajatele on ikka ja jälle ette heidetud, et nende tegevuse eesmärgid ja tulemuslikkus ei ole olnud küllalt arusaadavad. Võib-olla on selle põhjus asjaolu, et püütakse saavutada kõike korraga. Riigina võiksime jõuda edasi palju kiiremini, kui keskenduksime majanduse arengu ühe peamise piduri kõrvaldamisele läbi selle, et Eestis töötamine ja elamine muutuks nii kaasmaalaste kui ka mujalt tulijate ootustele paremini vastavaks. Sisuliselt.