Miks advokaat sobib presidendiks?

Kõik teavad, et Eesti Vabariigi valmistasid ette, kuulutasid välja ja riiki juhtisid esimesed paarkümmend aastat advokaadid: Poska, Päts, Vilms, Strandmann, Teemant, Jaakson, Rei, Pung, Birk, Piip, Parts, Reichmann, Palvadre ja mitu teist. Riigivanemad (11st vaid 3 ei olnud advokaadid), riigikogu esimehed, kõrgemad kohtunikud, meie esimene õiguskantsler – kõik nad olid lühemat või pikemat aega praktiseerinud advokaadina.

Kui vaatame Eestist välja, kõige advokaadirohkemat riiki Ameerika Ühendriike, leiame viimase 100 aasta 19 presidendi seast kaheksa advokaati – enam kui ühegi teise elukutse esindajaid. Nende hulgas on Woodrow Wilson, Franklin Roosevelt, Bill Clinton ja Barack Obama.

Advokaatide poliitikas silmatorkavuse põhjusi tuleb esmalt otsida juristiharidusest ja teiseks advokaadi rollist õiguse leidmisel ning kaitsmisel.

Ühiskond on keeruline. Ühiselu reegleid on palju, neid kaob ja tekib pidevalt. Reeglid ei ole alati selged ja inimeste arusaam reeglitest võib erineda. See tekitab vaidlusi, mis ongi põhjus, miks umbes 2000 aastat tagasi advokaadi elukutse tekkis. Seadustekstide tundmine ja kohtus teiste eest kõnelemine annab teadmise ühiskonna toimimisest ning oskuse viia oma sõnum otsustajateni.

Advokaati ei või kliendiga samastada

Advokaat valib poole. Poole valik tähendab seda, et advokaat on ühel päeval hageja, teisel päeval kostja, ühel päeval süüaluse, teisel kannatanu esindaja. Tema klient võib olla vallavalitsus, üksikvanem, suurettevõte, külaselts, kinnipeetav, korteriühistu, kes iganes muu, kel on tarvis enda õigusi kaitsta. Eri huvide, murede ja saatustega kokkupuude muudab advokaadi sotsiaalse närvi tundlikuks.

Oma tööd tehes ei samastu advokaat kliendiga, vaid peab jääma sõltumatuks. Seda põhimõtet tunnustamata jääksid paljud inimesed õigusliku kaitseta. Just selle põhimõtte tõttu ei tohi ainuüksi mingi kliendi ja tema õigusliku positsiooni esindamine saada advokaadile takistuseks muudesse ametitesse kandideerimisel.

Vaidluses sünnib tõde. Poole valik ja kõigi seaduslike vahenditega kliendi positsiooni kaitsmine tagab selle, et kohtuotsus on nii lähedal seaduse sättele ja mõttele kui võimalik. Olgugi meil Eestis head ja haritud kohtunikud, ilma osapoolte vaidluseta on ebaõiguse püsimajäämise oht oluliselt suurem.

Niisiis on advokaat tõeotsija, kes püüab tõde leida. Ja kes teab, et absoluutset tõde ei ole olemas. Advokaat ei ole tõekuulutaja ja kardab kõige rohkem absoluutse tõe valdajaid. Advokaat toetub tõe otsimisel seadustele ja kohtupretsedentidele, juhindub oma kutse-eetikast ja kõige lõpuks igaüks oma südametunnistusest. Seda tehes tänab ta õnne, et meil on vaba riik, kus advokaat saab pühendunult tööd teha, aidata abivajajaid, ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida, ja kui soovi on, avalikku ametisse kandideerida.